Ingrid Rüütel: kõik head ja halvad teod tulevad nii või teisiti tagasi. Paraku, vahel nad tulevad tagasi järglaste peale

1935. aastal Tallinnas sündinud Ingrid Rüütel on neljandat põlve linlane ning kuni sõja puhkemiseni elaski ta ema ja vanaemaga pealinnas. Sõja ajal evakueerusid nad aga Venemaale. Ingridi isa pidi jääma Eestisse, kus ta peagi hukati.

Ingrid kasvas seega koos näitlejast ema (Linda Karin Ruus – toim.), vanaema ja vanavanaemaga. „Küllap oleks emagi käsi halvasti käinud, kui ta Eestisse oleks jäänud, sest hiljem kohtasime Pärnus üht tema nimekaimu, Endla teatri baleriini, kes juhtumisi oli ka välimuselt emaga küllalt sarnane ja kes oli saksa ajal hulk aega ema pähe vangis istunud, kuni ta isik lõpuks kindlaks tehti,“ jutustab loo peategelane ise oma 75. sünnipäevale pühendatud juubeliraamatus „Muutudes endaks jääda“ (2010).

Oma isast mäletab Ingrid vaid üksikuid momente. „Mäletan, et käisime temaga kunagi Pirital metsas suusatamas ja mäletan ka üht poliitilist jutuajamist, kui selle kohta nii võiks öelda,“ jagab ta. Ingrid oli nelja-aastane ja oskab neid mõtteid vaid tagantjärele mõtestada. „Räägiti ikka, et Venemaa ja Saksamaa on. Ja siis isa vastas mulle nii - seda ma mäletan sõna-sõnalt: „Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata.“ Edasi ma ei mäleta sõna-sõnalt, ent siis ta ütles, et „ühe alla peame me heitma“. Mina kujutasingi kogu aeg piltlikult ette, et kahel pool seisavad kaks suurt vägevat lõukoera, suud laiali, ja tahavad meid alla neelata. Mäletan, et ma küsisin, kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi „alla heitma“. Ta ütles, et ei saa, muidu tuleb sõda ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele. Alles hiljem sain ma teada, mis Venemaa tegelikult on.“