Üks mu hea sõbranna – oleme teineteist teadnud enamiku elust – istus teispool lauda. Ja jutuks tulid unistused. „Ma olen mõelnud, et tahaks ükskord puhata kusagil Prantsusmaa villas,“ ütles ta. Täielik üllatus! Kuidas saab olla, et säärane unistus pole aastakümnete jooksul jutuks tulnud... Päris tõsiselt, kui palju me üksteisele räägime neid südamesoove, mis ei tundu „vajalikud“, „mõistlikud“, „eluks tarvilikud“?