„Koputasin talle õlale, vaatasin silma ja ütlesin: ma nüüd lahutasin.“ Britt Ernewein läks teismeea peikaga taas kokku

Üksteist aastat, neli last ja üks lahutus hiljem teismeea peikaga taas kokku? Muidugi!

Ma olin veel õrnas teismeeas, kui mu tutvusringkonda sattus üks noormees. Jube tüütu selline: sädelev kõrvarõngas kõrvas helkimas, sõnadega suurt linna ehitamas ja pigem ennast täis. Ikkagi välismaal sündinud!

Ma ei arvanud temast midagi, kuni aasta-paari pärast saime paremini tuttavaks. Nägin temas külgi, mida ta kõikidele ei näidanud. Ja avastasin pealispinna all midagi hoopis erinevat, mis pani mu noore südame põksuma ja tundma asju, millele oli raske nime anda. Tundsin niimoodi päris pikalt. Ega me kunagi „päriselt“ koos ei olnudki. Ei olnud klassikalist tiinekate „hakkame käima või“ vestlust. Me lihtsalt olime, teadmises, et nii peabki olema.