Kui isa on terve elu olnud kui võõras, kas pead teda üleval pidama, kui tema ise seda enam teha ei suuda?

Kasvasin emaga, isa läks meie juurest ära juba siis, kui olin koolieelik. Mul pole temaga mitte mingisugust suhet ega läbikäimist. Mõtlen õudusega, mis saab siis, kui ta jääb nii vanaks, et peab minema vanadekodusse. Enda teada pole mul õdesid või vendi: kas võib olla, et mina pean siis hakkama isa eest maksma? Kas seaduse silmis on võimalus sellisest kohustusest loobuda, kuna mu isa on mulle võõras inimene? K.

Perede käekäigud on erinevad ja alati ei jää lapsed vanematega lähedaseks. Nende omavahelised õiguslikud kohustused, milleks on ka ülalpidamine, lähedussuhtest reeglina ei sõltu.

Kehtiva perekonnaseaduse järgi peavad ülalpidamist andma täisealised esimese astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülenejateks sugulasteks on vanemad ja alanejateks lapsed. Kui alaealistele lastele elatise tasumise kohustus on absoluutne – see jääb kehtima igal juhul ja sellest ei saa vabaneda, isegi sõltumata sellest, kas lapsel on või ei ole oma vara –, siis täiskasvanud last, nagu ka täiskasvanud vanemat, peab ülal pidama üksnes siis, kui ta on abivajav, s.t ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kui aga on näiteks selge, et eakas vanem ei tule enam iseseisvalt eluga toime ja vajab kohta üldhooldusasutuses, ning tal ei ole omandit, mille müügist saaks raha tema kulude katteks, võib lastel tekkida kohustus tasuda hooldekodu kuumaksest puudujääv osa.