Kas meie esivanemaid armukadedus ei vaevanudki? Seda tunnet ei tunta ka tänapäeval kõikjal maailmas ühtviisi
Tundemaailmad sõltuvad kontekstist. Saksa etnoloog Ira Spieker osutab: „Sõltuvalt ajaloolis-kultuurilisest taustast kujunevad tundereeglid, mis määravad, kes tohib millisel ajahetkel, millisel hulgal ja millisel viisil mingit emotsiooni väljendada või vastupidi, seda mitte teha.“
Sageli väljendavad kultuurisidusust ka kujundkõnes tunnetele omistatud värvid. Näiteks eesti rahvapärases kõnepruugis võib inimene muutuda kadedusest nii siniseks kui roheliseks. Roheliseks või siis lillaks saab väidetavalt minna ka vihast. Kui eestlastele on tuttav must masendus, siis angloameerika kultuuriruumi keelekasutuses seostub kurbuse ja rusutusega sinine. Samuti võivad värvid viidata ihaldusväärsetele loomuomadustele, näiteks ühes neidude repertuaari regilaulus leidub meelisklus: „Metsas on mehed mõnusad, puu otsas poisid punased, kaasikus on kaasad kallid, aavikus on peiud armsad!“ (Paistu, 1894).