KUULA | Katariina Unt: see, mis toimub noortega, on kohutavalt problemaatiline

Näitleja Katariina Unt räägib Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ äsjalinastunud filmist „Emalõvi“ tõukunud teravast teemast ehk lastest kes ei tule koju.

„Need teemad, millega Liina Trishkina-Vanhatalo oma filmis tegeleb, on väga alahinnatud ning seepärast on minu meelest „Emalõvi“ kinoekraanidele jõudmine sündmus Eesti filmikunstis. Miks me pelgame raskeid teemasid? Võibolla see on mingit laadi kaitsereaktsioon, et elu on niigi raske ning me ei jaksa kogu aeg muretseda selle maailma pärast. Või see tunne, et minust ei sõltugi midagi. Ja kui me ei tegele endaga või ei saa aru, et ka rasked asjad on elu osa, millest tasub mõelda mõtestatult, siis tekibki meil selline illusioon, et keerulistest asjadest on võimalik kuidagi kergelt pääseda. Muidugi vahel ongi, aga suuresti on see näiline. Tasakaal on alati tagajärg – mingite mõjude tulem, näiteks vastu- ja pooltmõjude tulem,“ mõtiskleb uues mängufilmis peaosa mängiv Katariina. Film on lugu emast, kes püüab iga hinna eest oma teismelist tütart allakäiguteelt päästa ning ületab kõik piirid – seadused, tavad, terve mõistuse.

Hinnatud näitleja sõnul on mängufilmi „Emalõvi“ peateemaks lapsed, kes ei tule koju: „Lapsed, kes on kadunud, kes on ära jooksnud, kes ei tulegi koju. See, mis toimub noortega, on kohutavalt problemaatiline. See peaks olema lakkamatu teema meedias, mida ei jäetagi järele, aga meedia muidugi valib ise, kuhu ja kuidas fookust seada. See kõik on suur ja väga lai aspekt meie igapäevases elus. Mingis mõttes on see kohutav ja kujuteldamatu, aga on ülioluline, et sellest rääkida ning näiteks pannagi see teema kunstilisse vormi, et oleks üldse võimalik seda üldistada ja käsitleda. Ka Eesti riigile on see väga suur teema ehk lapsed, kes jäävad sündimata – nemadki on lapsed, kes ei tule koju. Ka lapsed, kes võetakse oma vanematelt ja viiakse lastekodusse, ka lapsed, kes teevad suitsiide.

Ja need on noored inimesed, kellel ei ole häält ja kellele ka ei anta häält. Filmi autor Liina on seda teinud läbi oma kunstilise valiku ja minu meelest sel viisil, et ka noortel on võimalik sellest aru saada. Mina saan sellest mõelda ja rääkida vaid läbi enda prisma, näiteks meenutades oma murdeiga: mingil hetkel ma tajusin seda, et see maailm, kus ma lapsena kasvasin, on nii silmakirjalik. Kui ma hakkasin tunnetuslikult sellest läbi nägema, siis see vastuolu, mis tekkis, oli nii suur ja sellega oli keeruline, peaaegu võimatu toime tulla.“

„Kui me teadvustame seda, et see teismeiga – üleminekuiga, murdeiga – on väga keeruline aeg noorte elus, siis kuidas anda neile seda mõistmist ja fookuse seadmist, et nad ei jääks üksi. Näiteks minu fookuse seadis näitlemine: ma läksin teismelisena kooliteatrisse ja sain need rasked teemad sinna kanaldada. Kogu huviharidus, võimalus sportida, igasugused loomingulised ja kunstilised ringid, inimesed kes neid inspireerivad ehk mentorid ja õpetajad – kogu seda tugistruktuuri tuleks kogu aeg täie rauaga taguda ja arendada, et noori toetada. Ka kõike seda, mis toimub tänavatel – rulapargid, jõulinnakud, ühised alad, kus noored ja täiskasvanud saavad loomulikult kohtuda. Muidugi kool ja kodu – kas ja kui palju on vanematel seda oskust ja teadmist koos oma lastega kasvada. Ka see teema, et generatsioonipidi antakse edasi teadmisi, mis on oma aja ära elanud ja ammu juba ei õigusta end,“ arutleb näitlejatar, et mis võiks olla mingidki lahendused, mis oleks abiks nende raskete teemadega tegelemisel.

Katariina Unt mängib äsja kinodes linastunud mängufilmis „Emalõvi“ peategelast Helenat, kes on jõuline ja tõhus naine, kogenud kiirbiarst, kellele elu praktiliste pisiasjadega toimetulek raskusi ei valmista. Aga emana on ta oma tütre Stefi (Teele Piibemann) juba ammu emotsionaalselt hüljanud. Nutikas aga üksildane 15-aastane Stefi teeb teoks iga ema õudusunenäo: tüdruk ajab juuksed maha, ei käi enam koolis, ei tule ööseks koju ning tagatipuks satub uue sõbranna Marianni (Elina Masing) õhutusel vägivaldsesse noortejõuku, kust ei puudu ei narkootikumid, julm manipulatsioon ega küberkius. Sündmuste ootamatu käik vangistab Helena kuhugi reaalsuse ja lootuste vahealasse ning sunnib naist peeglisse vaatama ja oma emaarmastust lõplikult ümbermõtestama.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Katariina Undiga juttu juttu näitlemisest, lavastamisest ja filmikunstist, noortest ja murdeeast ning nendega seonduvatest rasketest teemadest, eneseanalüüsist ja tasakaalust, maailmade loomisest ja koodi muutmisest, sisemisest loomingulisest kodust ja näitlejaks olemise uurimisest ning paljust muustki.

*

Katariina Unt on näitleja, kes on oma loomingulist annet väljendanud ka läbi lavastamise ja tantsu. Ta õppis Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris ning töötas Tallinna Linnateatris ja VAT Teatris ning vabakutselise näitlejana mujalgi. Ta on mänginud paljudes filmides, näiteks „Jüri Rumm“, „Somnambuul“, „Libahundi needus“, „Püha Tõnu kiusamine“, „Kirjad Inglile“, „Idioot“, „Polaarpoiss“, „November“ ja mitmed teised teosed ning äsjalinastunud mängufilmis „Emalõvi“, televaatajad teavad teda seriaalidest „Kired“ ja „Süvahavva“, ta on dubleerinud ka laste- ja animafilme.

Katariina Undi näitlejameisterlikkust on tunnustatud selliste auhindadega nagu Voldemar Panso preemia, Suure Vankri auhind, Naisnäitleja auhind, Ants Lauteri nimeline auhind, Eesti Kutuurkapitali aastapreemia, Hea Teatri auhind, Helmi Tohvelmani nimeline auhind, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestusmedal. Teatrilavadel on ta mänginud kümnete klassikaliste ja moodsate meistrite loomingus ning loonud ikoonilisi rolle, mille kaudu ta on teatripublikule meelde jäänud ja hinge pugenud. Tosin aastat on ta õpetanud näitlejatööd – algul Lavakas, viimased seitse aastat on ta töötanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias etenduskunstide osakonna näitleja eriala vastutava õppejõuna. Ta on tütre ema ning õnnelikus abielus.