„Sa ei ole piisav, sa ei ole väärt, sa ei suuda, sinust ei saa.“ Minapildi parandamiseks tasub endalt küsida üht kindlat küsimust

Tänapäeva maailm on halastamatu. Sotsiaalmeedia on täis võrratuid pilte imelise eluga kuulsustest, täiuslikest inimestest, kõikide kõikvõimalikest saavutustest. Oma elu teistega võrreldes võib vägisi tekkida tunne, et nendel on kuidagi lihtsam, ja enesehinnang kergesti saada löögi.

Minu ema – psühhiaater – tavatses öelda, et inimene on ainus loom, kellel puudub kaasasündinud identiteet. Et kui koer kasvatab üles pardi, siis part teab, et ta on part, aga koera üles kasvatatud inimene peab ennast loomaks ja käitub vastavalt. Seega on üks osa meie identiteedist ja enesearmastusest – või selle puudumisest – meile sisse kasvatatud. Ometi armastab iga väike laps iseennast. Katsuge veenda teda kommikotist loobuma või vaadake, kuidas ta lippab rõõmsalt minema sõbra käest kahmatud mänguasjaga. Hea enesetunne on meile sisse sündinud, oleme kõik olnud autentselt ja ainukeselt mina.

Kusagil lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahel toimub kummaline muutus. Kui palju me teame enesekindlusest pakatavaid teismelisi? Pigem muutub nahk korraga väga õhukeseks ja igasugune kriitika niidab nagu vikatiga. Küsisin oma 17aastaselt tütrelt, millal ta tunneb, et teda koheldakse ebaõiglaselt. „Siis, kui teised gamer’id mulle ütlevad: sa mängid nagu tüdruk.“ Teismelisena satub inimese sugu justkui erilisse rambivalgusesse, äkitselt on kõigil selle kohta midagi arvata. Kes on liiga naiselik, kes mitte piisavalt; keda süüdistatakse varaküpsuses ja kellele saadetakse meikimise videoõpetusi. Igasugused inimesed laovad meile ette radasid, mida mööda peaksime justkui kõndima.