Olga Temnikova: kaasaegne kunst Venemaal on lõppenud

Galerist Olga Temnikova räägib Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ muude huvipakkuvate teemade seas ka kunstielu hääbumisest Venemaal ning sellega kaasnevatest tunnetest.

„Kurb on vaadata kuhu populism ja sõjad on meid visanud. Kui ma peaks praegu kunstivaldkonda sisenema, siis ma arvan, et ma mõtleks enne kaks korda järgi, sest ka seal toimuv on kole. Ma olen kunstivaldkonnas tegev just sellepärast, et seal on olemas kõik need halli erinevad toonid – inimesed saavad näiteks aru, mis on postkoloniaalne ja mis on okupantne, mis on rahvuslik ja mis on sooline, kõik on väga õrnad ja tundlikud, üritavad asju õigesti nimetada. Aga see, mis toimub praegu maailmas ja isegi kunstis, on lihtsalt jube ning ei ole väga innustav,“ räägib Olga, kes on Eestis sündinud venelane, räägib puhtalt eesti keelt ning on abielus eestlasega. Tema vanaema tuli Eestisse 1950ndatel Venemaalt, Olga vanemad valisid teadlikult Eestis elamise ja on alati siinset elu toetanud.

„Minu poeg on poolenisti venelane ja poolenisti eestlane. Ta oli viiekuune kui Ukraina sõda algas, ma imetasin teda ja nutsin, jäin isegi haigeks, andsin talle rinda ja mõtlesin, et mida see tähendab – toita rinnaga poega olukorras, kus vennasrahvad tapavad teineteist. Ma olen nii palju nutnud, sest ma ei saa lihtsalt mitte midagi teha,“ kirjeldab Olga neid tundeid, mis teda valdavad seda olukorda vaadeldes.

„Ma olen vastu võtnud ja aidanud mitmeid oma sõpru, kes on Venemaalt põgenenud. Sealses kultuurivaldkonnas said väga paljud kohe aru, et nad peavad minema minema. See oli väga suur stress, sest üle piiri tulid inimesed oma noorte poegadega, et neid sõtta ei aetaks. Lähevad mittekuhugi, ilma milletagi. Ma jälgin nende saatusi ja see on õudne! Sest inimesed pidid jätma oma kodud ja lihtsalt nagu potililled hüppama oma potist välja, nagu Olga Chernysheva on oma viimase näituse töödel maalinud.

Ja ma tunnen nendele inimestele kaasa, aga avalikult ma ei saa neile kaasa tunda, sest see, mis toimub Ukrainas, on oluliselt jubedam. Täna on jube öelda, et ma olen sünnist saadik sada protsenti venelane. Ma olen väga palju nutnud oma sõpradega telefoni teel rääkides ja mul on hea meel, et me oleme selle üle elanud, aga samas see tuleb uute lainetena tagasi. See on leinamine – sest seda, mis oli, seda enam ei ole. Mitte et kunstnike varasem olukord Venemaal oleks olnud kaunis, sest Putin võimul olnud ju juba kakskümmend aastat, aga praegu on palju hullem. Mul ei ole Venemaale enam praktiliselt sõpru jäänud, kõik on läinud ja nende elu on väga raske, sest keegi neid ei taha ka – sa võid Ukraina kunstnike töid eksponeerida, aga kui ma paneks praegu galeriisse üles mõne vene kunstniku näituse, siis ma arvan, et kindlasti üks telliskivi lendaks aknasse, sest mitte keegi ei hakka süvenema. Ja ma saan ka aru, sest see ongi väga pingeline teema,“ kirjeldab Olga olukorda, mis on tabanud Venemaa moodsa kunsti valdkonda.

Ka Venemaa kunstiturg ja -elu on tänaseks lääne poolega suhtlemisele ära lõigatud: „Mul on seal paar inimest, kellega ma olen tänaseni ühenduses ja see, mis Venemaal toimub, on depressioon ja kunstiinstitutsioonide surm. Põhimõtteliselt võib öelda, et kaasaegne kunst on Venemaal lõppenud. Kunstiinstitutsioonide uuteks juhtideks on tihtipeale saanud riigiaparaadi sõjaväelaste lapsed, mis on koomiline, inimesed lähevad vangi teatrietenduste tegemiste eest, nii et ma ei tea, mida see pikas perspektiivis tähendab. Kunstielu läheb ilmselt osaliselt põranda alla, aga ma ei tea kas ja kuidas sealgi saab eluleda. Põhimõtteliselt on see side lõpp. Siseturg seal veel toimib: seal on paar kunstimessi ja müügid on väga head.

Kolleegid galeristid rääkisid, et kui on mingigi väike poliitiline väljaütlemine, näiteks mõnel näituse avamisel, siis alati mõeldakse, et mis siis nüüd saab, sest „koputamine“ on seal väga tavaline ja alati on olemas oht, et juhtub midagi tõsist. Inimesi on seal kunsti tegemise eest vangi pandud, ka asjade eest, mille sõnum ei olnud poliitiline või režiimiga seotud, nii et mis võib juhtuda veel siis, kui kunstnik kommenteerib režiimi. Eks kunstnikud üritavad ka sellistes tingimustes veel midagi teha, aga seal ei ole loomingulist vabadust ja sind võidakse päevapealt vangistada. See on hirmutav ja ma ei tea kuhu see viib, parimad kultuuritegelased ja ajud on ju lahkunud, ja Putinil on jumala ükskõik, peaasi, et marsitakse Punasel väljakul.“

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Temnikova & Kasela Galerii juhiga lisaks vene teemadele juttu kunstist ja kultuurist mitme nurga alt, galeristitööst, rahvusvahelistest kunstiturgudest, suhetest ja emadusest, teadlikkusest ja arengust.

*

Olga Temnikova on galerist, kes koos partneri ja abikaasa Indrek Kaselaga asutas 2010. aastal Temnikova & Kasela galerii. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini ja maali, on lapsena võitnud üle-eestilisi kunstikonkursse. Peale ülikooli töötas ta mõnda aega disainerina. Ta on kirglik Eesti nüüdiskunsti rahvusvahelisele areenile viija, kes ehitas nullist üles terve valdkonna. Tema tööd ja panust kodumaise kunstielu edendamisel on tunnustatud näiteks noore kultuuritegelase eripreemia ja Valgetähe V klassi teenetemärgiga, Postimehe Kultuuriveduri auhinnaga. Lasnamäelt pärit Olga on kahe lapse ema, teda võlub tervislik ja keskkonnateadlik eluviis, ta on põhjalik, süsteemse mõtlemise ja terava mõistuse ning sooja südamega, kirglik oma valdkonna edendaja.

Marcella Bali tooted leiad marcella.ee e-poest. Sooduskoodiga „Naine10“ on tooted Sinule 10% soodsamad!