Metamorfoos, kus inimene muutub puuks või taimeks – kuuseks, männiks, seeneks või isegi mingiks lausa liigituks, kummituslikult õhus hõljuvaks kõrreliseks – on täiesti võimalik. Vaadates inimesi, näen sageli pooltaimestunud olevusi. Nende jutt, olek ja meeleolud on etteennustatavad nagu kaalika kasvamine või sõstrapõõsa käekäik. Ennastki tunnen üha sagedamini seenena. Veel päris ilusa, vaid kergelt ussitanud, pooleteise meetri pikkuse seenena, kasvamas hämara kuusiku varjus, peen niidistik hargnenud puujuurte vahele, umbes kahele hektarile laiali. Seeneniidistiku ümber on sagimas sipelgad, vihmaussid, mutid, põrnikad, kogu maa-alune kihisev elu. Mu alateadvus on puujuurtega sümbioosis. Teadvus on aga koondunud üles, hiiglasliku viljaliha tuima ükskõiksusse. Pole ma suurem asi söögiseen ega mürgiseen. Pigem midagi vahepealset, mõrkjas, kergelt sapise järelmaitsega. Siiski, näljaajal võib minust abi olla. (NB: enne söömist kaks korda läbi kupatada!)
