FOTOD | Panevežis, Leedu – põhjust sinna reisile minna on rohkem kui kunagi varem

Leedu suuruselt viies linn Panevežis võib olla eestlaste reisiradadelt natuke kõrvale jäänud. Ise mäletan küll, et kui lapsena perega mööda Leedut ringi sõitsime, sai Panevežisest vaid läbi sõidetud – peamisteks sihtkohtadeks olid ikka kas Palanga, Nida poolsaar, Trakai linnus, Ristimägi... Nii mäletasingi Panevežist vaid kohana, kus vist polegi midagi vaadata. Aga oi kuidas on!

Meid kutsuti Panevežisesse väga tähtsa sündmuse puhul, nimelt avati seal kuulsa Leedu kunstniku Stasys Eidrigevičiuse muuseum, mis hakkab tegutsema mitte ainult kunstimuuseumina, vaid kultuurikeskuse, linna tuksuva südame ja turistide tõmbenumbrina.

Stasys Eidrigevičius on Leedu maalikunstnik ja graafik, kelle tuntust võib võrrelda näiteks meie Jüri Arraku omaga, samamoodi on tema stiil täiesti eristuv ja äratuntav. Lisaks graafikale ja maalikunstile viljeleb Eidrigevičius skulptuuri, fotokunsti, luulet ja proosat, kujundab raamatuid ja plakateid, kirjutab stsenaariume ja lavastab. Tundub, et tema loovus saab väljenduda ükskõik millise meediumi kaudu ja piire see kunstnik endale ei sea.

Stasys Eidrigevičiusel on olnud enam kui 100 isikunäitust erinevates riikides, kus ta avab oma mõtete, kogemuste, rännakute ja ideede maailma.

Stasys Edrigevičius sündis 24. juulil 1949 Mediniškės külas Panevėžyse maakonnas. Aastatel 1964-1968 õppis ta Kaunase Stepas Žukase kunstikoolis. Aastatel 1968-1973 õppis ta Riigi Kunstiinstituudis graafikat ja maali. Alates 1980. aastast elab ja töötab kunstnik Varssavis, Poolas. Stasysi tööd on pälvinud üle 40 rahvusvahelise auhinna kogu maailmas. Teda armastavad nii leedukad kui poolakad.

Romantika ja kartulid

Meie jõuame Panevežisesse muuseumi uhke avapeo hommikul. Meid viiakse naljaka nimega Romantic hotelli, mis on ümber ehitatud vanast veskist. Mitte nüüd sellisest väikesest tuuleveskist, nagu meie ette kujutame – ikka suur veskikompleks oli vanasti majas. Hotellis saame süüa ülihead lõunasööki, esmalt muidugi Leedu traditsioonilist roosat suppi (peedisupp keefiriga) ja siis kartulikotletid lihaga – seekord küll mitte Leedu kuulsaid tsepeliine, vaid ukraiński zraz’i, aga need on üsna sarnased asjad. Minu kogemuse järgi saab Leedus Balti riikidest kõige paremini süüa ja kui meie, eestlased, arvame, et oleme suurimad kartulifännid maailmas, siis leedukatele jääme me tegelikult kõvasti alla. Olen Leedus käinud spetsiaalsetel kartuliõhtusöökidel, kus pakutakse kümneid kartulitoite, üks parem kui teine.

Muuseumi võimas avamine

Pärast lõunasööki oli natuke aega leiba luusse lasta ja siis oligi juba aeg minna muuseumisse pressikonverentsile. Viis minutit jalutamist ja kohal me olimegi. Meid võtsid vastu Stacys ise koos oma tiimiga ja muuseumi töötajad, kohal oli palju ajakirjanikke peamiselt Balti riikidest (Eestist küll ainult kaks) ja Poolast, aga mõned ka teistest Euroopa riikidest. Pressikonverentsil selgus, et Stacys on lisaks oma loomeandele ka väga hea huumorimeelega tüüp, nalja sai palju ja igav ei hakanud.

Pärast pressikonverentsi läksime romantikahotelli riideid vahetama ja tagasi muuseumi jõudes avanes juba muuseumile lähenedes juba hoopis uus pilt. Naised õhtutualettides, mehed ülikondades, smokingutes kelnerid pakkumas suupisteid, mulli ja veini, mahe muusika, kümneid fotograafe kogu seda melu jäädvustamas.

Varsti astusid välilavale Stacys ise, Panevežise linnapea, Leedu kultuuriminister ja paljud teised tähtsad ninad. Kõik, kes Leedu keelest aru ei saa, said kõrvaklapid otsetõlkega, nii et keegi kõnedest ning Stacyse ja linnapea lõbusast omavahelisest nöökimisest ilma jääma ei pidanud. Pärast kõnesid sai vaadata muuseumi hiiglaslikul valgel seinal videoinstallatsiooni, kus üleelusuuruses kunstniku käsi joonistas ja maalis oma töid.

Vaata galeriid Stasys Museumi avamisest:

Muidugi sai nii pressikonverentsi järgselt kui ka pidulikul avamisel muuseumis ringi rännata ja tuleb tunnistada, et Stacyse tööd on tõesti väga huvitavad. Tal on omad kindlad motiivid, mis muudavad ta käekirja äratuntavaks – usun, et tunneksin tõenäoliselt mõne ta uue töö ära, teadmata, kes on autor.

Vaata galeriid Stasyse muuseumi ekspositsioonist:

Järgmisel päeval sai ärgatud vara, sest olid jäänud ainult loetud tunnid, et Panevežist avastada enne siirdumist Vilniusse. Meile saadeti giid, kes tutvustas Panevežise vaatamisväärsuseid ja rääkis, kui palju on linn muutunud selle umbes 40 aasta jooksul, mis tema siin sündimise hetkest on möödunud. Sain aru, et Panevežis pole sugugi see linn, kust lihtsalt läbi sõita, vaid siin tasub peatuda pikemilt – avastamist on küllaga, nii Stacyse muuseumis kui kogu linnas. Linn on väga roheline ja keset seda laiub imeilus tiik koos promenaadiga.

Nii et kui plaan on suvel Leedu reis ette võtta, ei tasu kindlasti Panevežisest niisama läbi sõita, vaid külastada seda Leedu suuruselt viiendat linna kohe päris põhjalikult. Ja kindlasti tasub minna just sellel suvel, sest Stacyse muuseumi on kuni suve lõpuni sissepääs tasuta!

Panevežisesse kutsus meid STASYS muuseum.