Sõltuvusprobleemile on sageli eelnenud sekeldused või õpiraskused koolis. Huvitaval moel nad leiavad üksteist tänavalt ja pidudelt üles.

Kui neil on lootust maanduda jalgadele, siis kas ühiskond peaks püüdma neid aidata? See tähendab käsitööd ja individuaalset lähenemist.

Oma keerulise eluloo ja raske kogemuspagasi tõttu vajavad need lapsed tugevdatud toetust, sealhulgas ajutist liikumisvabaduse piiramist, et vähendada tõsise riskikäitumise jätkumist või võimendumist. Hiiumaale on tulnud peamiselt noored, kelle käitumine ohustab eeskätt neid ennast.

***

Arvan, et kõik viimaste aastate jooksul hästi välja tulnud fotod minust on teinud üks ja sama inimene, õigemini laps. Võib-olla on asi selles, et enamiku fotode taustaks on Kõpu poolsaar Hiiumaal, maailma ilusaim paik – päris maailmaäär ise.

Kuna mind ennast kupatati kunagi poolkinnisesse internaatkooli ja ma ei ole sellest vist siiani päriselt üle saanud, kisub mind olukordade hindamisel alati laste poole. Nende laste maailmavaade ja väärtusruum on nii teismoodi ja huvitav hoolimata sellest, et enamik neist ei tea kohe kindlasti, kes on Paul-Eerik Rummo või Marju Lauristin.

Võib-olla olen just isikliku kogemuse tõttu veendumusel, et tegelikult ei tohiks selliseid kinniseid asutusi olemaski olla. Nende laste lugusid kogudes ma enam selles nii kindel ei ole.

Laste nimed on muudetud, nad on oma tekste ise näinud. Eve Voogla on maailma parim ülemus ja hea sõber, kellele ühel heal päeval anti võimatu ülesanne, et teha maailma äärele uus nüüdisaegne kinnine lasteasutus.

Andres (16), Rakvere

Mul on kinnise asutuse aeg juba täis. Lõpetan Laukal klassi ära ja lähen koju. Mu väikesed õed ootavad. Kasu oligi nii palju, et lõpetan klassi ära.

Jaga
Kommentaarid