Kirjad
Lugejate tagasiside juubeliajakirjale!
Palju õnne, Eesti Naine!
Eesti Naine on ajakiri, mille loen läbi kaanest kaaneni. Ta on nagu hea sõber, kelle ilmumist alati ootan.
Seekord puudutas enim kaanelugu Maarja-Liis Ilusaga. Nii palju äratundmist ja samu mõtteid, mida olen ise viimasel ajal mõlgutanud. Kahtlused, kas see, mida teen, on see, mida päriselt teha tahan. Kindel teadmine, et oma mõtetega üksiolek või aeg iseendale on sama vajalik kui õhk, mida hingan.
Huvitav oli lugeda Eesti Naise toimetuse meenutusi aastast 1988. Mina õppisin tollal 4. klassis. Vabal ajal mängisin paberist nukkudega või hüppasime kummikeksu. Nõukogude Naine tuli meil tänava otsa postkasti ja sealt sai lisaks lugemisele lõikelehti ja kudumismustreid.
Aiarubriigist leidsin seekord väga paeluva loo vanaemaaegsetest õitsejatest, mis on ka oma aias minu suurimad lemmikud. Merike
Väga huvitav oli lugeda ajaloolisi seiku alates Eesti Naise ilmuma hakkamisest. Kui palju on aeg ikkagi muutunud – nii naise enda kui ka ajakirjanduse seisukohast. Loen ajakirja alati hoolega, et midagi head kaduma ei läheks. Väga meeldis artikkel Maarja-Liisist, keda olen alati imetlenud. Maarja-Liis on viisakas ja naiselik, samas nii tugev ja jõuline, tark – teab, mida tahab. Samuti paelus Karl Käsnapuu artikkel. Kui surm on sind lähedalt puudutanud, hakkad elu ja surma hoopis teistmoodi analüüsima. Võrreldes minu lapsepõlveaegset surmakultuuri tänapäevasega, on muutunud üsnagi palju. Surmast on saanud tulus äri – kõik müügiks! Aga traditsioonid hakkavad vajuma unustusse. Kas või omastele kaastunde avaldamine: seda enam ei osata või ei julgeta lausuda. Käthlin
Eesti Naise juubelinumber pani kaasa mõtlema päris mitmel teemal. 1988. aastal olin 8aastane, lugeda mulle veel ei meeldinud: mõne aasta möödudes said aga raamatutest ja ajakirjadest minu suured sõbrad. Mihkel Rauaga olen nõus, et pole mõtet lugeda raamatut, mis ei köida. Minu puhul on piiriks umbes 30–40 lehekülge. Kui selle aja jooksul lugu endasse ei haara, võib rahuliku südamega raamatu kõrvale panna.
Huviga lugesin Aino Tammest ja suhtefaasidest, aga enim meeldis mulle artikkel ajaproovile vastu pidanud ilubrändidest. Kes meist poleks proovinud Nivea sinises karbikeses kreemi ning kõik kindlasti teavad ilmakuulsat parfüümi Chanel N°5. Alates 1990. aastate keskelt mäletan Eesti Naist nii ema kui vanaema lugemisvarast ning oma paarkümmend aastat olen ise olnud igakuine lugeja. Sisutihedat Eesti Naist veel paljudeks aastateks! Kai
Ootan Eesti Naist iga kuu ja seda juba aastakümneid. Esimesed mälestused on Nõukogude Naisest vanaema ja vanaisa juures. Koos kasvamine Eesti Naisega jätkub... Mainumbris kõnetas kõige enam „Eatute naiste stiil“. Tunnistan, et olen mitmeid kordi teinud läbimõtlemata moeoste. Õpetajana töötades pean riietust ja väljanägemist oluliseks. Klassi ees olev isik võiks olla inspireeriv ka riietuse, meigi ja muu väljanägemise poolest. Mäletan hästi oma lemmikõpetajat – tema tunnid olid põnevad ja väljakutset pakkuvad, samas oli ta alati nõudlik. Ka isiksusena on ta jäänud meile suureks eeskujuks – ta oli alati maitsekalt riietatud ning tema meik ja maniküür olid perfektsed. Marju
Kui lõpetan kohustuslikud kodutööd, luban endale mitmeks tunniks „magustoitu“, milleks on Eesti Naine. Juubelit pidavas Eesti Naises on kõik rubriigid, mida üks endast lugupidav naine soovida tahab.
Maikuu väljaandes meeldis mulle kõige enam artikkel proua Endlast, 104aastasest sitkest ja vitaalsest eesti naisest. Olen paljude tema mõtetega päri ja ühte meelt tema unistustes, et Putini inimesed alustaksid vastuhakuga. Mina sündisin pärast teist maailmasõda ja mõistus tõrgub vastu võtmast, et 21. sajandil saadab riigipea kahurilihaks oma maa poegi.
Silm puhkab pildil, kus peal ENi toimkonna enesekindlust ja tegutsemistahet täis noored naised. Mõtlen heldimusega enda noorpõlve ajakirjanikele, nagu Aime Paalandi, Ivi Drikkit, Nasta Pino, muidugi Helju Vals, minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Malle