„Eelmine mees nõudis, et kogu keha ja isegi juuksed oleks kaetud. Ja nüüd ma räägin siin bikiinidest.“
Katkend Margus Kalami raamatust „Minu Aasia saared“.
Balilt Lembonganile on lihtne minna. Ostad suvaliselt agendilt pileti, mis sisaldab hommikul hotellist pealevõttu, umbes pooletunnist paadisõitu saarele ja vajadusel ka seal majutusse viimist. Lahkumisaja võid jätta lahtiseks ja anda agendile päev ette teada, kui soovid tagasi sõita, ja Balil viiakse sind taas soovitud hotelli.Esimest korda käisin Lembonganil 2012. aastal. Olin varem lugenud reisijuhist, et see on väike saar, kus pole massiturismi nagu Balil ja kus puudub autoliiklus. Motorollerid on siiski saadaval. Nii oligi. Saare elanike põhitegevus oli meriadru kasvatamine, niisamuti kui kõrvalsaarel Ceninganil, mis on ühendatud Lembonganiga kitsa sillakesega.Teise tripi tegin sinna pool aastat hiljem ja ei tundnud enam saart ära. Sinna olid tekkinud veokid, mis vedasid laiali elektriposte, teede ääres olid suured kaablikerad uute elektriliinide tarvis ja siin-seal käis ehitustegevus. Kas sellest saarest saab Bali väike kaksik, mis varsti on autosid täis, sellest tulenevalt ka liiklusummikuid? Suveniirimüüjad igal nurgal, ööklubid, baarid jne kuni selleni välja, et korralikud inimesed ei kipu sinna enam reisima.Praeguse seisuga on alles vaid üksikud adrukasvatajad. Nende asemel on restoranid. Istumegi maalilise vaatega restoranis, jalad valges liivas, ja vaatame viimaste adrukasvatajate toimetamist. On see hea või halb? Kas need põliselanikud, kelle maa üles osteti, said väärilise tasu ja kolisid õnnelikuna uude elupaika? Seda ma ei saa kunagi ilmselt teada.
***
Silver küsis, kas sul on bikiinid,“ mainin Medeiale, kui oleme majutuse leidnud otse paadisadama kõrvale. See on kahekordne lihtne hotell. Ei mingit luksust. Hind ka vastav.“Ahh?! Miks ta küsib?“ on Medeia jahmunud ja jääb mind, suu ammuli, vaatama.“Ma ei tea. Mainis, et Elvi oli kolm komplekti kaasa pakkinud,“ mainin nagu muuseas ja toimetan oma koti lahtipakkimisega.“Ooomaigaad... mul pole kunagi bikiine. Ma häbenen.“ Ta naerab laginal ja ahhetab veel. „Ooomaigaad... bikiinid. Sumbal keegi pole bikiinid.““Ei ole probleemi. Sa võid nii ka ujuma tulla, nagu basseinis käisid,“ üritan teda rahustada, aga ta pikutab voodil ja vaatab mõtlikult lakke. Liiga suur kontrast? Eelmine mees nõudis, et kogu keha ja isegi juuksed oleks kaetud. Nagu moslemitel ikka. Ja nüüd ma räägin siin bikiinidest.Õhtul, kui Silver ja Elvi on juba oma tuppa kadunud, läheme jalutama. Selles saare osas on üks suurem tänav, kus pisut poode ja restorane kilomeetrisel lõigul.“Näe, bikiinid,“ osutan ühele butiigilaadsele väikesele poele.Medeia kihistab naerda. „Tahad, ma proovin?““Muidugi. Lähme vaatame.“ Võtan asja rahulikult. Mis nendes bikiinides siis erilist nüüd on? Medeia lappab natuke neid suspesid seal, küsib midagi teenindajalt suuruse kohta ja saab õige asja kätte. Jääb proovikabiini päris kauaks, kuni tormab sealt naerdes välja.“Ma ei saa... see on nii naljakas!“ Ta on suisa naerust kõveras.
Müüjanna vaatab teda üllatunud pilgul. Ei kujuta ette, kas tal on kunagi varem olnud klienti, kes elus esimest korda puutub kokku bikiinidega ja teeb sellest tsirkuse? Vaevalt küll. Vähemalt mina kogen seda esimest korda.Läheme juba uksest välja, kui ta äkki ümber mõtleb ja otsa ümber pöörab, nagu oleks midagi tähtsat unustanud.“Kui palju maksab?“ küsib ta müüjannalt. Selgub, et alumisel ja ülemisel osal on eraldi hind. Tüdruk lööb hinna kalkulaatoris kokku ja torkab selle Medeia nina alla.“Aaaahhhh! Nii palju?! Ei-ei-ei,“ ahhetab ta, rabab mul käest kinni ja sikutab mind enda järel poest välja.
Jõuan veel müüjannale üle õla hüüda „vabandust“, mille peale tüdruk kohmetult vastu naeratab. Medeial pole mingit häbitunnet ja ta tulistab välja kõik, mis hetkeemotsioon suhu toob. Pean temaga sellest hiljem rääkima, nii ei ole viisakas teha.
