Birk Rohelend: vanemad pingutavad naba paigast, et anda lastele materiaalne heaolu. Kas see teeb hoopis karuteene?

„See on liiga keeruline,“ teatab üks. „Kas teil lukuta pusa ei ole? Ma ei oska tõmblukku kasutada.“ Teine, sama vana, nutab, kui talle näidatakse kirvest ja palutakse lõhkuda lõkkeks puid: „Mis see on? Ma ei tea, kuidas see töötab!“ Kolmas hüppab ülikooli peahoone ees maasturi kõrvalistmelt maha, käed pigistamas närviliselt ranitsarihmasid. Ei, need ei ole Juku anekdoodid, vaid lood elust enesest, tänapäeva täiskasvanud meestest.

Mäletan eredalt, kuidas õpetasin oma tütrele saapapaelte sidumist, kui ta oli viieaastane. Endal oli häbi: nii vana laps ja ikka veel ei oska! Meil, nõukogude miniseltsimeestel, olid omal ajal ainult paeltega jalanõud. Iga kahene, kes jäi lasteaeda, pidi oskama saapaid jalga panna ja ära võtta, muidu poleks õue saanudki. Oma lapsepõlvest ma ei mäleta, kes õpetas mind paelu siduma, ega tea ka, kuidas ma reageerisin. Võin vaid jagada, et minu viiesele ei meeldinud see tegevus mitte üks põrm. Meil kulus terve tund – minu närvide ja järjepidevuse treenimist tema röökimise ja saabaste vastu seina pildumise saatel –, kuni lõpuks sai asi selgeks.

Saapapaeltest märksa hullem ülesanne oli nuga. Kuidas usaldada nende pehmete siledate näppude vahele terariist? Seda enam, et isiklik mälupank on täis sõrmelõikamiste meenutusi. Muidugi hakkab kahju, tahaks veretult pääseda. Lisaks meenub õudusseik, kuidas isa andis 12aastasele minule vikati ja saatis õue niitma. Vikat? Lapse käes?! Praegu ma seda küll kätte võtta ei tahaks…