Kirjad
Lugejate tagasiside oktoobrikuu Eesti Naisele.
Terasest selgroog
Hoian käes minuni juhuslikult jõudnud Eesti Naise oktoobrinumbrit ja olen sügavalt üllatunud. Olen viimastel aastatel olnud pigem naisteajakirjade sirvija kui lugeja, kui seekord on teisiti – pea iga lugu inspireerib, kutsub lugema ja kaasa elama.
Äärmiselt sümpaatne oli kaanelugu Anna Pihlist, sama särava ja elurõõmsana, nagu on teleekraanil, peegeldus ta ka artiklist ja särava naeratuse taga peitub suur töö. Eeldusi võib olla, aga practice makes perfect.
Veel kõnetas väga lugu õnne võimalikkusest. Õnn on ennekõike ju otsus olla kohal ning märgata ilu enda ümber ja enda sees. Ainult siin ja praegu on meil võimalus elada ilusat elu. Haakus see ka kanateraapia looga, mis ärgitab keskenduma praegusele hetkele ja murdma välja nutimaailmast.
Samuti meeldis väga Toomas Volkmanni retrospektiivse näituse tiiser. Plaanin seda Fotografiskasse vaatama minna ja nüüd on janu näituse järele veel suurem. Ülimõnus ja ootan uut numbrit! GP
Oktoobrinumbris meeldis ja inspireeris kaanelugu Anna Pihlist „Sõlmides sõnu ja sõdu“. Olen seda särasilmset habrast kaunitari tema teleteekonnal jälginud ja nagu üleöö on saanud tütarlapsest kogenud naine: nii oma hingelt, tugevuselt kui ka stiilimuutuselt. Temast kiirgab uudishimu ja kirge oma töös, kaotamata naiselikkust ja tasakaalu. Ma arvan, et tema alati naerused silmad ja isikupärane hääl panevad teda kuulama. Ja usun kindlalt, et poole oma distsipliinist ja iseloomust on ta kaasa saanud balletikooli ajast, see loob hapra keha sisse terasest selgroo.
Inspireerivad alati lood naistest, mis iganes vanuses ja elukogemuse faasis nad ka on. Elagu naised! Katri-Maria
Tuleb tõmmata piirid
Põlesin ka mina heleda ja suure leegiga aasta tagasi läbi. Võtsin lisatöö, mis tähendas une arvelt arvutis tegutsemist. Tõin hooldekodust vanaema enda juurde vanaduspõlve pidama ja lubasin, et jõuan trenni viiel korral nädalas. Loomulikult pidin samal ajal olemas olema lastele ja abikaasale.
Kui ühel hetkel enam voodist püsti ei saanud, sest kogu keha reaalselt valutas ja öösiti tundsin, kuidas keha väriseb nii hullult, nagu jääks hing kinni, siis pidin endale tunnistama: vajan pausi.
Sel põhjusel kõnetas mind artikkel läbipõlemisest. Tänapäeva kiire elutempo, meedia ja muutuv majandus soodustavad seda tugevalt. Tuleb teada oma piire ja osata puhata. Eliko
Seekord paelus mind ajakirjanik Tuuli Jõesaare lugu enda läbipõlemisest. Ja sellest läbielamisest kirjutas ta täiesti siiralt. Jah, katsu sa säilitada tasakaalu, kui ühekorraga on käsil majaremont ja sellega seonduv bürokraatia. Lisaks kodus kaks väikest last ja nõudlik ajakirjanikutöö. Pluss veel lubatud raamat kirjastusele.
Õnneks ei vaadata enam imelikult, kui inimene depressiooni korral abi palub-otsib. Pigem tuleb neid hakkajaid inimesi rohkem tunnustada ja esile tõsta, et teisedki selle järgi joonduda julgeksid. Kes ennast ise aitab, seda aitab ka Jumal!
Väärt lugemist on sellekuises numbris hulga. Küll hakkab silma hulganisti reisi- ja raamatusoovitusi, retseptiküljed on roogadest lookas. Ka raamatuvalik on rikkalik. Riina