Kirjad

Lugejate mõtteid juulinumbrist.

Südasuvine Eesti Naine oli äärmiselt sisukas. Juba esikaane pilt Viivi Luigest ja tema lugu ei lasknud ajakirja enam käest panna. Samuti küüditamise traagilised mälestused ja õigluse jaluleseadmine meie armastatud kirjanike suhtes. Rääkimata rikkalikust retseptivaramust ning raamatureklaamist. Igaühe maitsele midagi.

Ja kui ajakiri loetud, miks mitte võtta ette retk meie looduskaunitesse kohtadesse ja kosutada vaimu ja keha Eesti kuurortides. Aitäh, Eesti Naine, et aitate meid jõu ja nõuga sel naiseks olemise raskel ja vastutusrikkal teel! Pr Riina Tammiste

Avades ajalugu

Olen lugenud juulikuu Eesti Naisest enim meelde jäänud tekste mitmel korral ja mulle on hinge jäänud leheküljed küüditamisest. Õnneks ei ole keegi minu lähisugulastest ega ka tuttavatest seda õudust pidanud üle elama – kuid mina olen sellesse teemasse klammerdunud. Ikka ja jälle olen selle teksti kirjutajale mõtelnud. Kui raske võis tal olla seda kirjutada ja oma mõtetes läbi elada…

Ennast püüan rahustada kergemate tekstide lugemisega ja toetuda ka Viivi Luige mõttele samas ajakirjas, mille pani kirja Jaan Tootsen: „Loetud teksti mõjutavad igal päeva- ja aastaajal erinevalt langev valgus, erinevad lõhnad ja hääled.“ Tiiu Mustamäelt

Anne Bõkova ei lase meil unustada, et sõda Ukrainas kestab veel – kevadine kastaniõites Kiiev ja raketirünnakud. Ega me tohigi unustada! Sest meie ajaloolises mälus on 1949. aasta küüditamise unustamatu valu.

Olin siis 10aastane ja mu mälus on säilinud pilt küüditamisjärgsest hommikust Tartus. Mitu majaelanikku oli öösel loomavagunitega Siberi poole teele saadetud... Andres Kahar ja Heidit Kaio avavad oma vestluses selle hirmuäratava loo tagamaad. Seesama impeerium, kes nüüd Ukrainas tapab, lõhub, salatseb, hirmutab – seesama tegutses ka Eestis neil kaugetel aegadel. Need ei olnudki sageli meie oma inimesed, kes pealekaebamisega tegelesid ja usaldamatust külvasid, nagu nüüdki veel arvatakse... Me ei tohi seda unustada ega lasta sel korduda. Virve

Raamist väljas

Vahel ajakirja lugedes mõtlen, et võiksin ka lugejana oma tundeid kirja panna, aga kunagi ei jõua selleni. Õnneks on suvi ja puhkus ja täna see päev, kus mõtte pealt ka tegutsen! Tahtsin lihtsalt öelda, et mulle väga meeldisid Mait Jüriado fotod Islandilt. Nii palju on nn klassikalisi pulmapilte, kus pruut ja peigmees seisavad üksteise embuses, ümber päikeseloojangust kuldne viljapõld. Väga lahe oli näha hoopis teistsuguseid, kargeid pulmapilte, kus loodus mängis suurematki rolli kui inimesed. Enda pulmast, kui see kunagi peaks peetud saama, tahaksin sama ägedaid fotosid. Aitäh selle mõtte eest! Anna

Õppides eid

Ootan alati uut kuud, mil Eesti Naine ilmub. Iga kord on mingi lugu, mis mind kohe lugema kutsub. Seekord siis „Kui tubli olemisest saab koorem“. Tunnen ka ise ,et olen vahel täitsa väsinud tubli ja hea olemast. Olen ka tähele pannud, et neid inimesi saab ära kasutada, sest kunagi ei osata öelda ei − nii ka mina ise. Kui sain ükskord ei ütlemisega hakkama, siis oli paganama hea tunne. Mida vanemaks saan, seda vähem läheb korda, mida keegi teine arvab või mõtleb. Ehk see mõte lohutab? Mari-Liis

Kirjuta ja võida auhind!

Kõigi vahel, kes jagavad meiega augustinumbrist inspireeritud mõtteid, läheb loosi kaks auhinda:

> Hermèsi tsitruseline ja puidune tualettvesi Un Jardin à Cythère, milles segunevad oliivipuude jõulisus ja pistaatsiapähkli värskus (50 ml 65.-, firmalt Riviera);

> Eesti Naise toimetuse lemmikrõivas: koostöös Maratiga valminud efektne punane pusa (suurus XXL).

Juulinumbrist kirjutanute vahel loosisime auhinnad välja nii: Lacoste L.12.12 Rose Eau Intense For Her võitis Tiiu, Lacoste L.12.12 Blanc Eau Intense For Him saab Mari-Liis ja psühholoogiaklassika „Kuidas rääkida ükskõik kellega“ Anna. Palju õnne!

NB! Auhindade loosimises osalevad kirjad, mis on saabunud enne 12. kuupäeva! Kirjuta aadressil [e-mail] või Eesti Naine, Narva mnt 13, 10151 Tallinn.