Täiuslikud lubadused

„Ühendades fotograafia, filmi- ja maali, jõuan täpsuseni,“ ütleb Briti fotograaf Miles Aldridge, kel on erakordne anne provotseerida publikut küsimusi esitama.

Popkunsti ja musta huumoriga loodud magusasse maailma, mille keskmes on luksuse petlik võlu, teeb sissevaate Barbi Pilvre.

Võtmesõna Miles Aldridge’i fotode maailmas on psühhedeelsus ja rõhutatud lavastuslikkus. Mis asja ta ajab, sai minu jaoks selgeks, kui lugesin, milline on tema filmimaitse: David Lynchi „Blue Velvet“, Ingmar Bergmani „Persona“, Fellini „La dolce vita“ ja „8½“, Hitchcocki „Psühho“ jt. Need filmid ei jutusta mingil juhul „elust enesest“, vaid millestki veel, mida esimesel pilgul ei taipa ja võib-olla igaüks ei oskagi vaadata, või kui lähemalt uurima hakkab, ei kannata välja.

Stiliseeritud nihkes rituaalses maailmas, mida pakub moefoto, ei ole vaja otsida normatiivsust, hinnanguid ega hukkamõistu! Kõige vähem tasub sealt otsida mingeid elujuhiseid naistele või meestele, kuidas peab ja kuidas ei tohi elada või olla, tavaliste inimeste igapäevaseid dilemmasid. Moefotode eesmärk ei ole tegelikkuse kujutamine – sama mõttetu oleks küsida, mida David Lynch oma filmikaadrites parajasti „öelda tahab“ – ja pole mingit mõtet taunida selliste kujutiste ebarealistlikkust. Igav oleks otsida ka kapitalismikriitikat ja viiteid tarbimismaailma tühisele vohamisele. Moefotode vaatemäng on lihtsalt suurejooneline etendus, Aldridge’i puhul on see maailm rõhutatult teatraalne, rituaalne, demonstratiivselt lavastatud tüdimus, mõnusalt pingutatud ja täiuslikult võlts.