Minu elu muutev teater seitsmekümnendail

Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Sel ajal olin kõige vastuvõtlikumas eas. Sama kindlalt saan tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri mõõdupuuks universaalne.

Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.

Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon“ sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Ütleb kuidagi nii, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.