Kirjad
Lugejate mõtted jaanuarinumbrist!
Tuleb hoida siirust
Aastanumber võib küll vahetuda, kuid Eesti Naine pakub endiselt huvitavat, mõtlemapanevat ja mõnusat lugemist. Nii tore on näha, et ajakirja ei loe mitte ainult naised, vaid sel on päris arvestatav meeslugejate hulk. Huvitavaid teemasid jagub kõikidele: meestele ja naistele; noorematele ja vanematele.
Kristiina Ehin ütleb, et me elame vastandlikul ja hullul ajal. Ja nii ongi. Kuigi ajad võivad olla rasked, siis on tore näha, et pole kaotatud siirust, avastamisrõõmu ja õppimistahet. Kõik möödub. Kristiina Ehini loo puhul tahaksin eraldi kiita fotosid. Iris Kivisalu fotod olid imelised!
Riigi peaprokurör Andres Parmase mõtisklust oli samuti põnev lugeda. Huvitav, kuidas mõned lapsepõlve hetked jäävad südamesse ja saadavad meid kogu elu. Tahaks soovida, et kõik lapsevanemad hoolitseksid selle eest, et nende lastel oleks selline lapsepõlv, mida on pärast mõnus ja soe meenutada.
Silja Oja lugu „53aastaselt emaks“ tuletas meelde, et on lapsi, kes vajavad hädasti uut peret. Kedagi, kes üksi jäänud lapse eest hoolitseks, oleks olemas ja looks kodutunde. See lugu näitas, et õnneks leidub selliseid inimesi. Jah, lapsed panevad elu käima. Eve
Ajakiri kui abiline
Kolisin pärast pikka Tallinna-aega tagasi maale ja Eesti Naine on olnud toeks nende suurte muutuste keskel vastu pidamisel. Mis saab olla parem kui suvine aeg lemmikajakirjaga aias võrkkiiges või talvel pehmes tugitoolis sooja ahju ees.
Jaanuarikuu väljaandes oli palju põnevat lugemist. Kõige enam kõnetas artikkel Ukraina suursaadiku abikaasa Ene Mii Kuusega nende pere elust sõjakoldes Ukrainas. Rõõmu ja tänutundega lugesin hoolduspere ema Grete lugu, kes andis kodu kahele lapsele ning kes on läbi selle ise palju kasvanud. Moe- ja meigihuvilisena ei pidanud ka sel korral pettuma: tore, et pükskostüüm on tagasi.
Suurim uue aasta soov on sõja lõppemine Ukrainas. Jään põnevusega ootama oma lemmikajakirja järgmisi ettevõtmisi ja kohtumisi. Lugeja Pärnumaalt
Kindlad lemmikud
Mul on oma kindlad rubriigid, mida ma kohe asun lugema, kui ajakiri on koju jõudnud. Need lood, mida alati ootan ja loen, on juhtkiri, „Raudselt“, „Ilma filtrita“ ja epiloog, muidugi kaanekangelase lugu. Seekord meeldis väga Birk Rohelendi artikkel „Võta lehm ja mine“. Kuigi elus on ju igaks asjaks oma aeg – s.t aeg lapsi kasvatada, aeg karjääri teha, aeg lihtsalt elu nautida jne –, meeldis selle loo juures, et oli välja toodud, et meie emadel ei olnudki muid valikuid kui kodu, köök ja kirik. Väga meeldisid ka kaanelugu ja epiloog. Õie
Inspireerivad maitsed
Olen harjumuste ori. Kui lähen toidupoodi, jõuavad korvi ikka sama juust ja kodujuust, mul on oma lemmikleib, lemmikvorst jne. Nädala sees tahan, et õhtul saaks söök kiiresti valmis: see on tavaline, aga toitev. See-eest nädalavahetusel, eriti just talvel, võiks ju ennastki köögis üllatada... Nii leidsingi end pikemalt lugemas Lia Virkuse retsepte Peruust! Kuigi toidud olid kõik võõrad, siis koostisained tuttavad. Veisevokki tahaks küll proovida! Panin selle ajakirja kööki kokaraamatute juurde. Pille