Jäta lõpp ära!

Vene ajal oli kinosid rohkem kui nüüd, vähemalt võis niimoodi tunduda. Isegi filme paistis rohkem jooksvat, koguni nii palju, et Ahto Vesmese nimeline mees neist korrapäraselt terve telesaate kokku pani: vaatas uued filmid ära ja andis neist televaatajale ülevaate.

Üks taolistest filmidest oli Kanadas valminud täispikk multikas pealkirjaga „Tuhat korda mööda, üks kord täppi“ – õpetlik lugu pühendunud teadlasest, keda painas kinnisidee nähtamatuks muutumisest. Vennike istus päevad ja ööd laboratooriumis ning üritas ebaõnnestunult nähtamatuks muutvat seerumit sünteesida. Loomulikult kaotas ta protsessi käigus igasuguse perspektiivi, muutus pahuraks ja kibestus ning jäi ilma kõigist sõpradest.

Ühel hetkel sai teadlane oma missiooni mõttetusest aru. Ta kallas viimase katseseerumi kraanikaussi ning naasis oluliste asjade ehk sõprade juurde. Publik tõusis kergendatult püsti ja asus lõputiitrite plinkides väljapääsu poole liikuma. Hakkasin minagi, kuigi aega kulus selleks keskmisest rohkem – istusin tagumise rea keskel ja jõudsin välisukseni viimaste hulgas. Ja siis see juhtus.