Parasjagu

.

Kaunid vanad sõnad kaovad kõnepruugist nagu vesi sõrmede vahelt. Ometi võiks parasjagu olla ajajärgu tähistussõna. Viitab ju parasjagu kahele võimalikule olukorrale: et midagi on parajalt palju või et miski just sel hetkel toimub. See võib olla samaaegne. Kui keegi on parajasti (parasjagu) rikas, siis peaks tal olema piisavalt (parasjagu) vajadusi, et oma vara kasutada.

Või teine näide. Kui sünnib lapsi, läheb tarvis rohkem ruumi; lahkuvad lapsed pesast, on ruumi ülearu. Päriselt elab inimene ajamomendis, mis praegu käes, ja vahenditest, millest tal täna peab jätkuma ja tegelikult jätkubki. Selline on parasjagu-sõna kahetine tähendusväli.