Tumeda tuleviku kiuste

Olen alati elanud helgema tuleviku nimel, olgu ajad mu ümber olnud millised tahes.

Lapsena soovisin kiirelt suureks saada. Isepäise mudilasena ei meeldinud mulle, et täiskasvanud mu eest otsuseid teevad. Kasvamise aastatel lohutas mind teadmine, et võtku see aega, mis ta võtab, kuid lõppude lõpuks saan ka mina suureks ja iseseisvaks.

Mul ja enamikul mu sõpradel polnud ajal, kui vana riigikord lagunes ja uus alles unistuses kuju hakkas võtma, iseseisva elu alustamiseks sentigi hinge taga. Elu ei jäänud mul aga selle väikse asja pärast elamata. Me kolisime mehega Kalamaja barakki, korterisse, mille üldpind oli väiksem kui meie järgmise kodu, Lasnamäe paneelika kolmetoalise korteri elutuba. Aga väiksusest hoolimata oli see meie oma kodu! Kindlus, kuhu keegi teine meie eest midagi otsustama ei saanud tulla.