Lihtsate asjade tähtsusest

Eelmise aasta lõpus lõi Eesti kirjandusse välk. Tuli Lauri Räpp (45), tundmatu „mees metsast“, kes vallutas raamatupoodide müügiedetabelid debüütluulekoguga, meelitades luulekaugedki oma lüürikasse kümblema.

Kiirustan möödunud aasta detsembrikuus läbi kohalikust kaubanduskeskusest, kuid raamatupoe vahetus läheduses samm iseenesest aeglustub. Seletamatu enesekindlusega astun ühe kindla raamaturiiuli poole, nagu teaksin täpselt, mida otsin (ei tea!), ja sirutan käe riiulis kõige silmapaistmatuma hallikaanelise järele, millel kiri „Tähtsate asjade lihtsus. Lihtsate asjade tähtsus“. Keskel autori nimi, mulle täiesti tundmatu – Lauri Räpp. Avan teose, mis osutub luulekoguks, kolmest suvalisest kohast, ja avastan end järgmine hetk juba – lummatuna – kassas, olles ilmselt püstitanud oma elu raamatuostu-kiirusrekordi.

Kodus raamatut edasi sirvides – ja ei ühtegi iroonia, kalkuse ega alpuse nooti sellest leidmata – mõistan, et olen kauni lihvimata pärli otsa komistanud. Pärli väärtus kasvab aga veelgi, kui järgmisel päeval kultuurne tuttav Räpi nime peale silmi pööritab ja meedias hakkavad järjepanu ilmuma irvitavad arvustused. Kui mind Räpi tekstide nautlejana neis lolliks ja autorit Instagrami-poeediks tembeldatakse, on luulekogule lõplik kullaproov löödud! Umbes nii, nagu said kriitikarahe kujul kullaproovi kunagi Led Zeppelin, Jimi Hendrix ja Nirvana, kui nad uute tulijatena oma värsked võrsed muusikamaastikul välja pistsid.