Pereterapeut: vanemad ei pruugi tähelegi panna, et on loonud olukorra, kus laps ei julge avaldada oma päris mõtteid ja tundeid
Vanemad ei pruugi tähelegi panna, et on loonud oma suhtlemisjäikusega olukorra, kus laps ei julge avaldada oma päris mõtteid ja tundeid. Kuidas suhelda omavahel nii, et teismeline ei pelgaks väljendada seda, mida ta sinult tegelikult vajab?
Eesti Pereteraapia Ühing võõrustas James Furrow’d, tunnetekeskse teraapia eksperti, kes töötab koos selle teraapiasuuna rajaja Sue Johnsoniga. James Furrow õpetas oma siinsel koolitusel, kuidas toimub tunnetekeskne pereteraapia, mille fookuses on teismelised ja nende suhted vanematega.
Liiga palju küsimusi
James Furrow rääkis tabavalt, et just siis, kui arvame, et nüüd on meil laste kasvatamise nõks käes, nad muutuvad ja meil tuleb uue olukorraga kohaneda. Viieaastane jookseb oma vanemate juurde, käed laiali, ja küsib kallistust. Teismeline vajab sama, aga füüsilise ekspressiivsuse asemel istub ta hoopis oma toas ega vasta isegi küsimusele “Mis sul viga on?”. Paljud teismelised kogevad koolis, trennis ja koos sõpradega olles hulgaliselt mitmesuguseid emotsioone ning koju jõudes väljendavad end tere asemel mühatuse või toaukse paugutamisega. Vanemad ei suuda nooruki sisse näha ja pigem reageerivad pahaselt: “Meie kodus suletakse uks vaikselt, mis kombed need sellised on!?” Selle peale võib saada vastuseks: “Sa ei saa minust üldse aru!”
Vanemad esitavad lastele palju küsimusi ja noored kurdavad, et vestlust on vähe. “Kas sul on õpitud?”, “Kas sa käed pesid ära?”, “Kas sa istud jälle arvutis?” Proovi küsimise asemel, kuidas täna koolis läks, esitada palve: “Räägi palun oma päevast!”