Meeli lugu: minu parimast sõbrannast sai mu abikaasa uus naine
Me olime pinginaabrid ja saime kiiresti sõpradeks alates esimesest klassist. Elasime ühel tänaval, olime mõlemad oma pere ainsad lapsed ja meie vanemad olid head tuttavad. Olime vara lugema õppinud ja raamatute juurde juhitud. Nii et igati ühte keelt ja meelt ja võiksime tänini kinnitada, et olime nagu õed.
Teismelistena oskasime juba küllalt hästi aru saada oma iseloomude ja eelduste erinevustest. Mu ilus ja seejuures romantiline sõbranna unistas näitlejakarjäärist. Mina mina olin välimuselt tavaline ja realist. Samas, kui kumbki hingeasju pihtida tahtis, nõu või abi vajas, olime alati toeks ja andsime teineteisele kasvõi viimase käest.
Käisime kümnendas klassis, kui nende pere pealinna kolis. Sestsaati jätkusid kontaktid põhiliselt kirjadena, mis paraku aina harvemaks jäid. Lihtsalt sel põhjusel, et me kasvasime suureks ning kummalgi kujunes oma eraelu ja sõpruskond.