Lauri Vahtre: Öelda, et teeme Eesti nii rikkaks, et keegi ei tahagi ära minna, on mõttetu sõnamulin

 (10)
Lauri Vahtre
Lauri VahtreFoto: Andres Putting

Esimene teadaolev väljarändaja oli teatavasti Kain, kes pärast oma venna Aabeli tapmist „elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit“. Ning kellel hoolimata asjaolust, et maailmas oli siis vaid kolm inimest – ta ise, ta ema Eeva ja isa Aadam –, õnnestus kaugel maal naine võtta ja järglasi soetada.

Kaini väljarändamise asjaolud olid muidugi kahetsusväärsed ja tema emigratsiooni ei ole tarvis eeskujuks võtta. Kuid Kainist alates on inimkonna ajalugu täis nii tervete rahvaste, perekondade – kaasa arvatud püha perekonna – kui üksikisikute väljarände, ning kui neid vaadelda tervikuna, siis ei saa neid nimetada ei headeks ega halbadeks, õigustatuteks ega õigustamatuteks, tarkadeks ega rumalateks, sest leidub kõike. Iga väljaränd on iseseisev akt ja kõik sõltub asjaoludest. Kusjuures mõnikord võib juhtuda, et see, mis ühel hetkel tundus rumal olevat, osutus hiljem suureks tarkuseks, suur tarkus aga suureks rumaluseks. Nii et otsuse langetamisega ei maksa kiirustada.

Eestlased, nagu kõigi teistegi rahvaste esindajad, on ammustest aegadest suuremates või vähemates kogustes välja rännanud. Vanim teadaolev väljarändaja oli (vist) Nikolaus, kes 1170. aastatel elas Norras Stavangeri lähedal asuvas kloostris ja kes anti abiks Eestimaa piiskopiks pühitsetud Fulcole. Me ei tea tema motiive ega neid asjaolusid, mis ta nii kaugele viisid. Etteheide isamaa reetmises või oma rahva hülgamises oleks aga ilmselt kohatu. Ja seda mitte põhjusel, et eesti rahvast tollal üldse ei olnudki, nagu mõned moodsad ajaloolased tõestada üritavad – mannetu üritus mu meelest –, vaid seetõttu, et igaühel peaks ikkagi olema õigus ise otsustada, kus elada ja kus elamata jätta.

Loe veel

Seotud lood:

Selles veendumiseks astugem hea mitusada aastat edasi. Aastal 1894 kolis eesti rahvusliku liikumise suurkuju Jaan Tõnisson Orjoli kubermangu, et töötada seal kohtuametnikuna. Kümme aastat hiljem asus Astrahani elama Artur Kapp. Peterburis oli sellal ligi 60  000 eestlast. Lisame siia veel need kümned, kui mitte sajad tuhanded, kes rändasid välja Peipsi taha, Peterburi ümbrusse, Kaukaasiasse, Siberisse, isegi Kaug-Itta. Eestlased võisid seda endale lubada, sest ehkki iive oli seoses elatustaseme tõusuga juba langema hakanud, oli see endiselt tunduvalt kõrgem taastetasemest. Eesti küla oli mõnevõrra ülerahvastatud, maainimesed otsisid maad, haritlased teenistus- ja karjäärivõimalusi.

Keegi ju ei kahtle, kas Jaan Tõnissoni põues ikka põksus Orjoli poole tossutades tõeline rahvuslase süda. Kindlasti põksus, aga elu tahtis elamist. Ning kui talle siis 1896. aastal Postimees osteti, tuli Koodi-Jaan tagasi ning alustas oma eluvõitlust. Kuid väljarännu fakti ei tee see olematuks.

Välja rännati ka siis, kui Eesti oli vaba. Mu oma vanavanemad tegid seda ja mu lihane tädi sündis São Paulos. 1939. aastal tulid nad Pätsi kutsel tagasi – otse Stalini lõugade vahele. Kummatigi on mul hea meel, et nad seda tegid...

Kõike eelnevat arvesse võttes soovitan ma tänase väljarännu suhtes jääda rahulikuks. Meie loomulik iive on niigi negatiivne, nüüd lisandub sellele ka väljaränd – kole küll, aga mida siis teha?

Öelda, et teeme Eesti nii rikkaks ja jõukaks, et keegi ei tahagi ära minna – see on mõttetus, sõnamulin. Ebaloogiline pealegi: keegi peaks justkui topelt vaeva nägema, et teha Eesti nii mõnusaks, et „nemad“ ära ei läheks? Kuid miks „nemad“ seda ise ei tee või vähemalt sellele kaasa ei aita? Ei-ei, igaüks otsustab ise. Keda meelitavad Egiptuse lihapotid, seiklus, eneseteostusvõimalus, see mingu. Ehk tulete tagasi. Okastraataeda Eesti riik teie teele ehitama ei hakka, niimoodi käituvad teistsugused riigid. Kes püüab siin hakkama saada – sest talle on näiteks tähtis, mis keeles hakkavad kõnelema ta lapsed (ja kas need lapsed on suutelised oma vanavanematega juttu ajama) –, see jäägu.

Mõlemale oskan öelda vaid üht: otsusta ise, ja kui oled otsustanud, ära virise.

Elukiri, märts 2013