Lauri Vahtre: Millises Eestis keegi elab
Mina elasin enda arust totalitaarses riigis, türanliku valitsuse võimu all, impeeriumi piiridega määratletud hiiglaslikus vanglas, kus muu kõrval sai ka nalja ja tehti pulli. Minu isamaale oli peale surutud kindel hävimiskurss, minu rahvas ja keel pidid mõne aastakümne jooksul kaotama viimased olulised iseseisva kultuurrahva ja kultuurkeele tunnused. Peale minu elas selles maailmas arvukalt mu tuttavaid ja sõpru. Sõbrad tegelikult kõik, sest mul oli raske sõbrustada mingi teise maailma elanikega.
Need teise maailma elanikud olid täiesti olemas. Sealsamas, minu kõrval elas inimesi, kes silmade särades (ent sageli ka kilades ja pilkudes) seletasid, et me elame maises paradiisis või vähemalt selle väravas. On tarvis teha veel vaid üks samm ja maad võtab üleüldine rõõm ning rahuldus.
Need inimesed olid minu arvates lihtsalt lollid või valelikud, kelle maailm oli illusoorne.
Tõsi, nende kahe maailma vahele mahtus ka kolmas, mis ei olnud nii trööstitu kui minu oma, kuid kaugeltki mitte ka nii roosiline kui too kommunistlik olematus. Usun, et selles vahepealses maailmas elaski suurem osa mu rahvuskaaslastest. Keskeltläbi oli nende maailm siiski vilets ja hülgamisvääriline, niisiis lähemal minu omale. See pole kujutelm – selle tõestuseks olid laulvat revolutsiooni tegema tõusnud sajad ja tuhanded. Nad ju kogunesid lauluväljakule, eks ole, seda ei saa eitada. Ning mitte selleks, et kommunistlikule parteile tänu ja truudust avaldada, ka seda ei saa eitada.
Aga tänapäeval on raskem aru saada, mis maailm see õieti on, mis meid siin Eestis ümbritseb.
Ajalehed on ikka ja jälle täis oigamist, kui jõle ja õudne on Eesti riik ning kuidas ühtki normaalset inimest siin miski kinni ei pea. Kala hakkab mädanema peast, teab tähtsa näoga öelda iga viimane kui parm õlleputka taga, kes isegi ei mäleta enam, mis asi on töötegemine. Kui ta vahel üritab, siis kestab tööind täpselt palgapäevani. Pärast seda on natuke aega kõik väga ilus, seejärel märksa kauem aega väga inetu.
Ent mitte ainult parm. Parm on oma kohatises filosoofilisuses siiski lihtsameelne ja siiras olevus, kes usub, mida prillidega härrad-prouad talle räägivad. Jutt, et kala hakkab mädanema peast, pole parmu väljamõeldis, vaid ta on seda targemate ja haritumate käest kuulnud. Ning just neist viimastest ma aru ei saagi. Pealtnäha nagu mõistlikud inimesed, talveajal ülikond seljas ja lips ees, kodus riiulid raamatutest lookas, toit laual ja tuba soe, aga nägu peas nagu maksahaigel ja suus üksainus jutt: Eesti riik on nii õudne koht, et õudsemat polegi.
Üht sellist juhtusin lugema Facebookis ja siis torkas mulle pähe lihtne paralleel.
Fekaal arvab, et kogu maailm on kloaak. Tema elabki – subjektiivselt võttes – kloaagis. Roppus ja hais käivad temaga kaasas, sest ta ise tekitab neid. Ta ise seda ei taipa, vaid ringutab käsi ja nõuab: miks kõik haiseb?
Mis temaga ikka peale hakata. Igaüks on oma Eestit väärt. Õnneks on valikuvõimalusi küllaga. Võib elada märksa puhtamas ja meeldivamas Eestis, leida ja kasutada eneseteostusvõimalusi ning elada tööd tehes täiesti inimväärset elu.
Elukiri, oktoober 2014
