Dr Viigimaa ei nimetagi aneemiat ehk kehvveresust haiguseks, vaid haiguse sümptomiks. Näiteks on aneemia üks mitmest rauadefitsiidi sümptomist. Sel puhul on probleem organismi rauavaeguses, mille tagajärjel on kujunenud aneemia.

Üks grupp aneemiaid ongi sellised, kus organismis on mingi aine puudus, olgu neiks aineteks siis kas raud, B12-vitamiin või foolhape. Need aneemia liigid on enamasti seotud väära toitumisega, mõnikord ka seedetraktihaigustega. Raua puudujääk võib olla põhjustatud rauarikaste toiduainete ebapiisava tarbimise kõrval ka suurest või kroonilisest verekaotusest. Esmane diagnoosimine ja ravi on perearsti ülesanne, vajaduse korral saab lisauuringuid teha üldsisearst või gastroenteroloog.
Teine grupp aneemiaid on seotud vereloomega. Nende teke ei sõltu sellest, mida sööme või söömata jätame. Selliseid haigusi diagnoosivad ja ravivad hematoloogid.

 
Aneemia tunnused 

Erinevatel põhjustel tekkinud aneemiatel võivad olla sarnased tunnused. Aneemia on seisund, kus organismis on hapnikupuudus, sest on liiga vähe seda valku, mis hapnikku seob, selgitab dr Viigimaa. Sellest tulenevalt tunnevad patsiendid väsimust, jõuetust, südamekloppimist, peavalu ja muud sellist.

Kahvatus on samuti sage kehvveresuse väline tunnus, aga seda patsient ise enamasti ei märka. „On inimesi, kes on väga heleda nahaga, aga nad pole üldse aneemilised. Ja on aneemiaga inimesi, kel pole kahvatust.“

Aneemia diagnoosimiseks on patsiendi küsitlemise ja läbivaatuse järel vaja kasutada ka laboratoorseid meetodeid, sealhulgas vereanalüüsi. Üks näitaja, mida vereanalüüs tuvastab, on madal hemoglobiinitase.

Rauavaegusaneemia

Kõige sagedasema aneemia liigi, rauavaegusaneemia peamised tekkepõhjused on kas rauapuudus toidus, raua suur kadu organismist verejooksude tõttu või raua halb imendumine seedetraktist. Et naised kaotavad igal kuul menstruatsiooni ajal verd, siis on naistel rauavaegusaneemiat palju rohkem kui meestel – umbes viiendikul. 

Veelgi enam esineb rauavaegusaneemiat rasedatel. Lapseootel ja imetavad naised peavad eriti hoolitsema selle eest, et nende toitumine oleks täisväärtuslik, vitamiinirikas ja mitmekülgne. Raua peamised allikad on liha, maks, veretooted ja munad. Rauda sisaldavad ka mõned taimsed toiduained – näiteks spinat, kaunviljad, pruun riis –, aga taimedest rauda kätte saada on inimorganismil palju keerulisem kui lihast. 

Tervislikust toitumisest kirjutatakse ja räägitakse küll tohutult, aga dr Viigimaa hinnangul on see ometi üks lõputu teema, millest peaks veel ja veel rääkima. Näiteks võiks olla lapsevanemail rohkem teadmisi väikelaste toitmisest, kas või sellest, et lapse menüü poleks liiga piimarohke. Piim on lapsele küll hea, aga laps vajab muud ka, sealhulgas kindlasti palju aedvilja ja liha.

Taimetoit 

Mõned teismelised hakkavad järsku taimetoitlaseks, kes kõhnumise sooviga, kel aga on loomakestest kahju. Viigimaa nendib, et selline emotsionaalsus on puberteedieas normaalne. Vanem peaks püüdma siis lapsega rahulikult rääkida ja selgitada, et inimene on loodud kõigesööjaks, me oleme lihtsalt niimoodi arenenud. „Teismeline peab kindlasti liha sööma,“ leiab dr Viigimaa.

Taimetoidu pooldajad väidavad teinekord, et suur osa inimkonnast, Aasias näiteks, sööbki ju ainult taimetoitu ja elab ka. „Aga me elame põhjamaal, meil on energiavajadus suur, me oleme arenenud ja kasvanud selles regioonis, kus süüakse liha,“ lausub Viigimaa. Samas, kui taimetoitlane on toitumisküsimustes teadlik, jälgib oma verenäitajaid, võtab vajaduse korral preparaate juurde, siis võib ta tõesti kõik vajaliku kätte saada ka liha söömata. Ent kui menüüst vaid liha ära jätta, ilma seda millegagi kompenseerimata, siis see küll tervislik ei ole. 

Viigimaa soovitab teismeliste taimetoitlaste vanemail käia lapsega aeg-ajalt arsti juures. Kui vanem on ise taimetoitlane, siis olgu pealegi, aga oma arenevale lapsele sellist toitumist peale sundida pole õige.

Isu kriidi järele

Üks aneemia kaudseid tunnuseid võib olla ka isutus. Kel suunurgad kipuvad lõhenema või on küüned haprad, võiks ka uurida, ega pole aneemiat. Suunurkade lõhenemine võib viidata nii raua- kui B12-vitamiini vaegusele. Haprad küüned võivad olla nii rauavaeguse kui ka mõne muu tervisehäire tagajärg.
Rauavaegusaneemiaga kaasnevad mõnikord õige ebatavalised isud: hakatakse näiteks kriiti või lupja sööma.

Rauavaegusaneemia vastu aitab raud

Kehvveresus võib elu üsna palju häirida. Kui seda välja ei ravi, võib see kognitiivseid häireid põhjustada, see koormab ka südame-veresoonkonda.

Raua-, B12-vitamiini ja foolhappevaegusaneemia, mille puhul võib kasutada ühisnimetajat „toitumisaneemiad“, pole verehaigused, sest nende puhul töötab vereloome hästi, kui ta vaid piisavalt ehitusmaterjali saab, millest vererakke toota: rauda, B12-vitamiini, foolhapet.
Kui rauavaegusaneemia käes, siis ei piisa enam sellest, et hakatakse rohkem liha sööma, siis on vaja ravimitega sekkuda. Preparaadid määrab arst. „Kuna C-vitamiin soodustab raua imendumist, siis soovitatakse võtta rauapreparaate koos mahlaga,“ selgitab Viigimaa. „Raua imendumist takistavad aga piim, kohv ja tee.“

Rauapreparaatidega ei tohi liiale minna. Raud on tugevate oksüdatiivsete omadustega, see põhjustab seedetrakti limaskesta ärritusseisundit. Rauapreparaatide manustamine on ravi ja see peab olema põhjendatud.

Apteegis on saadaval küll ka toidulisandite hulka kuuluvad toonikud, aga väljakujunenud rauavaegusaneemia puhul neist ei piisa. Selleks, et ravida haigust, on nende toidulisandite rauasisaldus liiga väike. Neid võib kasutada profülaktikaks, näiteks on neist abi tugeva füüsilise pingutuse korral, sportlastel või väga sportliku eluviisiga inimestel. Kasu võib neist olla ka juhtudel, kui hemoglobiini näit on piiri peal ja menstruatsiooni ajal kaotatakse palju verd.

Foolhapet on rohelistes lehtköögiviljades, näiteks salatites. Kasulik on süüa neid kuumutamata, toorelt. Foolhappevarud on organismis väikesed, defitsiit tekib ruttu, mõne kuu jooksul.
B12-vitamiini varud on organismis aga suured. B12-vitamiini leidub kõigis loomsetes produktides: piimas, munas, lihas. Loomset toitu normaalselt süües peaks vajaliku hulga B12-vitamiini kätte saama.

Vereloomega seotud aneemiad

Aneemiaid, mis on oma olemuselt tõelised verehaigused, esineb palju harvemini kui toitumisega seotud aneemiaid. Üks neist on aplastiline aneemia, mille puhul on tegemist täieliku vereloome puudulikkusega. Vereloome on nii häirunud, et organism ei suuda toota piisavalt vererakke. See pole verevähk, aga võib samuti olla eluohtlik.

Verevähi puhul suruvad kasvajalised rakud normaalse vereloome maha ja kasvavad ise luuüdisse asemele. Normaalset vereloomet pole, veres tekivad muutused. Siin ei aita lihasöömine ega rauapreparaatide manustamine.

On ülitähtis neile vereloomehaigustele kiiresti jaole saada. Neist jagusaamine on palju keerulisem kui toitumisaneemiatest vabanemine. Arstil on siin suur vastutus. Tuleb märgata vereanalüüsi näitajate muutusi, kunagi ei tohi vaadata vaid ühte numbrit, vaid verepilti tervikuna.

Kroonilise haiguse aneemia puhul on aneemia põhjust sageli raske kõrvaldada, sest põhjuseks on muu haigus, olgu neeruhaigus, kasvaja või muu. Ka sel puhul ei aita ei lihasöömine ega raud, tuleb püüda põhihaigust ravida või seda vähemalt kontrolli all hoida. Mõnikord aitab vereülekanne leevendada sümptomeid, nagu väsimust, jõuetust ja õhupuudust.

Liiga palju rauda

On olemas ka haigused, kus rauda on organismis liiga palju. Seda nimetatakse hemokromotoosiks, raua liigseks imendumiseks seedetraktist. Raud ladestub siis siseorganitesse ja põhjustab seal funktsionaalseid häireid. Rauda, mis juba organismi sattunud, on sealt raske välja saada.

Hemokromotoos võib olla pärilik. Neile patsientidele soovitavad arstid vähem liha süüa ja – vastupidiselt rauavaeguse all kannatajate puhul – palju piima juua.
Kel kord aneemia olnud, peab jälgima oma menüüd, kohendama seda vastavalt sellele, millise aine puudujääk aneemia vallandas, kui oli tegemist toitumisaneemiaga. Kord aastas peab käima vereproovi tegemas.

Rauakaotuse hirmust ei peaks doonorlusest küll keegi loobuma. Terve inimene võib rahulikult nii palju verd loovutada, nagu doonorilt võetakse, see kogus ei tekita rauavaegust. Dr Viigimaa rõhutab, et doonorlus on tänuväärt tegevus, doonoriverd on väga vaja. Paljud hematoloogia ravivõtted saavad ainult tänu sellele üldse kasutuses olla ja mõnda haigust ei saaks ilma doonorluseta ravidagi.
Elukiri, september 2013