Tummaks jäänud mehe juhtum oli üks esimesi lahingutega seotud psüühikahäireid, millega Soome arstid kokku puutusid. 1939. aasta detsembri varastest hetkedest alates sattusid Talve- ja Jätkusõja ajal tuhanded soome mehed psühhiaatrilisele ravile. Neil ei olnud kehalisi vigastusi, kuid nende värisev keha ja šokiseisund sarnanesid siiski raskelt haavatute reaktsiooniga. Sõjale eelnenud kuud olid olnud Soomes suure pinge ja ebakindluse aeg. Sõjaoht oli käegakatsutav. See sai kõigile selgeks hiljemalt 1939. aasta oktoobris, kui armee kutsuti nn erakorralistele kordusõppustele. Kuid ainult vähestel oli aimu, mida sõda tegelikult tähendas. Esimese maailmasõja kogemuste põhjal osati oodata tohutuid kanonaade ja laiaulatuslikke gaasirünnakuid. Äsja lõppenud Hispaania kodusõjas, mida ka Soome ajakirjandus oli hoolega jälginud, oli tsiviielanikkond sattunud terroristlike pommirünnakute alla. Sakslaste septembris läbi viidud välksõda Poola vastu näitas omakorda, et uueaegne, jultunud rünnak, mida toetavad tankid ja õhujõud, võib tugeva ja traditsioonilise armee mõne nädalaga põrmustada. Nii eraisikud kui ka sõdurid arutasid elavalt maailmapoliitiliste uudiste üle ning ettetähendusi otsiti loodunähtustest, unenägudest ja juhtumustest.

Pilguheit kaardile ja teadmine, et sõja võimaliku puhkemise korral oleks vähem kui nelja miljoni elanikuga Soome sunnitud võitlema 170-miljonilise elanikkonnaga suurriigi vastu, muutsid tulevikuväljavaated süngeks. Sellest hoolimata valitses riigipiiril koha sisse võtnud tegevväe ridades üldiselt hämmastavalt rahulik meeleolu, otsekui oleksid ajateenijad ja reservväelased sattunud kollektiivse fatalismi meelevalda.

Piinav närvipinge nõudis siiski oma ohvri, nagu ühe sõjaveterani mälestus 1939. aasta sügisest räägib. „Erakorraliste kordusõppuste ajal istus üks kompanii meestest kännule ja korrutas omaette: „Pole vaja rohkem kui sada kasakat ja Soome on kadunud. Sada kasakat ...”” Mees saadeti tagalasse. 1939. aasta oktoobris-novembris, juba enne sõja algust, saabus Karjala kannasele paigutatud üksustest umbes sada sõjameest Rauha vaimuhaiglasse psühhiaatrilist abi saama. Suurem osa neist kannatas mitmesuguste hirmudest, pingest ja üldisest ebakindlusest tekkinud psüühikahäirete all.

Kui Talvesõda 1939. aasta 30. novembril lõpuks algas, võis nii mõnigi kergendust tunda, sest pikki kuid kestnud närvisõda sai otsa ja võis hakata midagi tegema. Sõjaline olukord ei andnud aga optimismiks alust enne, kui positsioonid Mannerheimi liinile lõpuks pidama jäid ja soomlased detsembri keskel Tolvajärvi lahingus oma esimese olulise võidu saavutasid. Piiriäärsed külad põlesid, tagalat pommitati ja kaotustest hoolimata tungis Punaarmee edasi kogu Soome lahelt Petsamoni laiuval rindel. Lahingutega harjumatutes soomlastes ilmnes närvilisust. Ilomantsi kandis piirikaitsevägedes võidelnud veteran jutustab, et tema jagu kuivas Talvesõja esimesel päeval kokku juba enne lahingut: „Meid oli järel vaid neli meest, kuna kohe alguses oli paar meest pidanud ära minema, sest hirmust halvatuna ei olnud nad võimelised sõdimist jätkama.” Kui mehed sattusid esimest korda silmitsi vaenlase tankidega, muutus organiseeritud taganemine mõnes kohas paaniliseks põgenemiseks.

Rindeüksustes töötanud sõjaväearstide sõnul tabas sõdureid esimene psüühikahäirete laine kohe sõja alguspäevil enne olukorra stabiliseerumist. Lisaks rasketele kattelahingutele tegid mehi murelikuks teated tagala pommitamistest, sest nad ei teadnud, kui suur oli hävitustöö. Asjaolu, et tsiviilelanikest said vägivalla ohvrid, üldiselt siiski tugevdas sõdurite võitlustahet. Ometi võis niigi närve kurnavas olukorras mure oma perekonna saatuse pärast kaasa aidata meele murdumisele. 1912. aastal sündinud töömees ja kahe lapse isa, reamees Simo A. sattus psühhiaatrilisele ravile 1939. aasta iseseisvuspäeval. Ta oli teeninud sõja esimese nädala rindel, kus nende üksuse positsioone oli materdatud nii õhust kui ka suurtükkidest. Vahis olles oli Simo märganud läheduses liikuvat meest, kes kohe ei öelnud parooli. Simo tulistas meest, kuul läks mööda ja selgus, et mees oli soomlane. Pärast seda muutus Simo närviliseks. Teda hakkasid vaevama painajalikud unenäod, milles tema naine teatas, et nende väike tütar oli pommitamisel surma saanud. Unenägu muutis Simo ärevaks ja süngemeelseks ning ta ei suutnud enam korralikult magada. Haiglas oli ta masenduses, nuttis, tema käed värisesid ja näis, et ta ei olnud oma ümbrusest teadlik. Pärast rahunemist palus ta luba koju perega kohtuma minna, sest ta naine oli haige ja perekonna olukord väga raske.

Närvilisuse ja ebakindluse õhkkonna loonud sõjaoht ja seejärel sõja süttimine olid ilmselt põhjustanud Soome sõdurite hulgas lausa väiksema enesetappude epideemia. Kui hakkasid ilmnema mitmesugused psüühikahäired ja nende all kannatavad mehed saadeti rindelt kusagile teadmata kohta, läksid meeste seas liikvele kuulujutud. Detsembri algupoolel ringles lugu meditsiiniohvitserist, kes olevat bussitäie vaimsete häirete all kannatanud sõjameeestega mööda Karjala kannast ringi sõitnud. Bussi jälgi olevat aetud kõikjal, kuid sellel oli alati õnnestunud otsijate käest minema lipsata, kuni buss lõpuks kusagilt tagumistelt kaitseliinidelt kätte saadi. Nagu sageli sellistes kuulujuttudes, võis aluseks olla tegelik juhtum, kus sõdurid olid näinud närvihaigete evakueerimist rindelt sõjaväehaiglasse, suust suhu liikudes oli lugu lihtsalt saanud fantaasia mõõtmed.
*
Kui sõda algas, said sõdurid aru, kui surmtõsine on olukord. Oktoobris-novembris olid sõjaväearstid märganud kõikidest rahuaja armeedest tuttavat nähtust: paljud otsisid teenistusele ajutist leevendust, käies arsti juures väikeste ning sageli ka olematute vaevuste ja haiguste üle kurtmas. Need juhtumid kadusid nüüd täiesti. Kui viivituslahingud lõppesid ja peamistel kaitsepositsioonidel õnnestus Punaarmee esimesed rünnakud tagasi tõrjuda, hakkas üksustes usk oma võitlusvõimesse kasvama.

Juurde tuli ka rindekogemust, kohaneti vaenlase seni tundmatuteks ja ülivõimsateks peetud uute relvadega. Pärast esialgset vapustust harjuti ägeda suurtükitule ja õhurünnakutega ning õpiti end nende eest kaitsma. Esimeste sõjanädalate jooksul sõeluti rindeüksustest välja kõige halvemini hakkama saanud sõdureid ja viidi nad eesliinilt kaugemale või sõjategevuse piirkonnast hoopis ära. Järele jäänud kasvasid üha tugevamalt kokku ja omandasid vilumuse tegutseda lahingupaaride, jagude ja rühmadena. Äge lahingutegevus haaras mehed jäägitult, tegutseti rutiinselt, tähelepanu piisas vaid käesolevale hetkele, minevikule ja tulevikule ei olnud ruumi. Kui tähtis õieti oli kohanemine ja toimekus, ilmneb järgmisest Talvesõja veterani jutustusest.

K. oli varustusrühmas mingi jaoülem, aga kuna tema meestest igaühel oli oma kindel ülesanne, ei olnud K-l endal õieti midagi teha. Sellest hoolimata või ehk just selle pärast hakkasid tal närvid üles ütlema. Tal oli kogu aeg hirm, vahel kartis lausa hullupööra. Meil, kes me tundsime teda juba sügisest peale, mõned juba ka enne sõda, hakkas temast kahju. K. ei olnud siiski nii haige, et ta oleks pääsenud haiglasse.

Nüüdissõjas, kus suurtükituli ja õhurünnakud ulatusid kaugele rinde taha, ei saanud eesliinilt kaugemale viidud mehed end turvaliselt tunda. Pealegi olid mitmesugustele abitöödele, nagu kanderaamikandjateks, hobusemeesteks ja köögitöölisteks, määratud juba rahuaja armees ajateenijad, kelle lahingukõlblikkust peeti ühel või teisel põhjusel teistest halvemaks. Omaette rühma moodustasid enamasti usuliste veendumuste tõttu alternatiivteenistuse läbinud mehed. Sõjaväearstidelt vahetult pärast Talvesõda kogutud rindelugudes kurdeti üldiselt kanderaamimeeste nõrga füüsilise ja psüühilise töövõime üle. Sellest raskest tööst oli saanud teatav sobimatute meeste kategooria, nn prügikategooria kõikide nende meeste jaoks, kellest eesliini ohvitserid tahtsid lahti saada. Alternatiivteenistuse mehed, nn hella sisetundega isikud, jagunesid arstide sõnul kaheks: osa neist osutus välitingimustes täiesti kasutuks, samal ajal kui teised olid „vaimselt koledustest kõrgemal, kartmatud, ennastohverdavad ja lausa eeskujulikud sõdurid”.

Tegelikkuses pidid rindepiirkonnas tegutsenud kanderaamikandjad kogema enam-vähem samu õudusi kui eesliini sõduridki. Pealegi pidid nad lahingute ajal oma ülesannet täites liikuma täiesti kaitsetult ning raskelt haavatud või hukkunud sõjamehi välisidumispunktidesse kandes olid nad sunnitud nägema sõja kõige hirmsamat palet. 1916. aastal sündinud abielus tööline, reamees Oskari K. oli ilmselt pandud kanderaamikandjaks just närvilisuse pärast. Selle töö ajal halvenes tema seisund veelgi, sest haavatuid tuli pidevalt, suurtükivägi tulistas vahetpidamata ja öösiti oli Oskari ülesandeks punkreid kütta, nii et ta ei saanud peaaegu üldse magada. Pärast eriti ägedat pommitamist 1939. aasta viimastel detsembripäevadel põgenes Oskari segasusseisundis oma üksusest ja sõjaväepolitseinikud toimetasid ta haiglasse vaimse seisundi kontrolli. Sinna saabudes oli Oskari täiesti endast väljas. Ta vahtis üksisilmi lagesid ja seinu, aeg-ajalt viirastusid talle sõjasündmused. Ta pahvatas põhjuseta naerma, korrutas omaette pealetungivatest venelastest ja kurtis pead kinni hoides, et pommid kukuvad. Alles ligi kolm nädalat hiljem oli Oskari võimeline andma täpsemaid vastuseid psühhiaatri küsimustele, kuid ka siis ei suutnud ta meenutada midagi ajast pärast seda, kui ta oli ära jooksnud. Teda vaevasid õudusunenäod pommitamisest, rünnakust, lennukitest ja üldiselt sõjasündmustest. Kuna sõjakohus kavatses esitada Oskarile süüdistuse deserteerumises, avaldas teda läbi vaadanud psühhiaater arvamuse, et Oskar oli ära jooksnud vaimuhaigusega sarnanevas seisundis ja seetõttu täie teadmiseta.

Talvesõja ajal psühhiaatrilisele ravile sattunutest oli märkimisväärselt palju kanderaamikandjaid, aga ka teisi rinde hooldusteenistuse mehi. Rindel töötanud arstide sõnul oli teine riskirühm täienduseks saadetud mehed. Kaotuste kasvades ja Punaarmee pealetungi üha ägenedes tuli rindeüksusi täiendada nii vanade reservistide kui ka noorte ajateenijatega. Oli ka mehi, keda varem ei peetud rindeteenistusse sobivaks, kuid kes häda sunnil saadeti nüüd täiendusmeestena otse keset lahinguid. Talvesõja lõpu poole sattus täiendusüksustena rindele kaks halvasti varustatud diviisi, kes said tuleristsed väga rasketes tingimustes, neis tekkis paanika ja diviisid ähvardasid laiali joosta.

Liiga kiiresti kisti sõdurid kodudest ja tagalast ning paisati väga vägivaldsesse keskkonda, mis mõjutas nii täiendusmeeste kui ka tervete täiendusüksuste rindekogemusi. Erinevalt 1939. aasta oktoobris relvile kutsutud tegevväest, jäi nende väljaõppe- ja ettevalmistusperiood tihti peaaegu olematuks. Punaarmee rünnak surus peale täie jõuga ja lahinguüksustesse paigutatud täiendusmehed olid sunnitud varem tundmatute meeste keskel olukorraga kohanema. Rindearstina töötanud Pauli Suhoneni, kirjanikunimega Pauli Marrase sõnul toodi sõja viimases faasis langenud ja haavatud sanitaride asemele kümmekond noort poissi. Nad saabusid jäätunud laipadest ümbritsetud välisidumispunkti hommiku poole ööd ja Marras üritas leida neile magamiskoha veristes sidemetes haavatute ja surmani väsinud meeste keskel. Öö oli täis suurtükitule mürinat.

Ville Kivimäki „MURDUNUD MEELED. SOOME SÕDURID LAHINGUS 1939-1945“, kirjastus Varrak