Tordiga tuletõrjuja ehk depressiooniennetus Rootsi moodi


Tordiga tuletõrjuja ehk depressiooniennetus Rootsi moodi
GöteborgWikipedia

Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine,” kirjutab seitse aastat Rootsis, algul õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana elanud Charlotte Lii Tipp “Minu Rootsi".

„Vaatasid sa hommikul uudiseid?“ istub Lucia juba tuttaval äraseletatud ilmel minu juurde.
„Kuulasin poole kõrvaga küll. Mida sa silmas pead?“
„Nägid seda lõiku, kus vorstiputkas oli tulekahju olnud?“
„Midagi oli küll jah, aga ma ei süvenenud sellesse. Räägi!“
„No Göteborgis oli ühel iraanlasest vorstimüüjal putkas öösel tulekahju olnud, pool kioskist ja kraamist põles maha. Mees pani hommikul oma põlenud putka ette laua ja müüs oma hot dog’e lageda taeva all. Siis tuli reporter, toppis talle mikrofoni nina alla ja mis sa arvad, mis ta küsis?“ pööritab Lucia silmi.
Aiman, kuhu ta sihib: ilmselt oli rootslasest reporterile ennekuulmatu, et inimene ei nuta kodus patja, vaid elab kõigele vaatamata oma elu edasi.
„Küsis ilmselt, mis tunne on?“ pakun muigega.
„Täpselt! „M i s t u n n e o n?““ venitab Lucia põlglikult. „No huvitav küll, mis tunne saab olla ja mis sel antud olukorras tähtsust on? Vorstimees vastaski: „Sa tahad teada, mis tunne mul on? Sitt tunne, väga sitt tunne!“ Ja siis küsis reporter veel, kuidas mees ikka leidis endas jõudu oma töökohta tulla ja sellistes tingimustes tööd teha! Putkaomanik vaatas talle arusaamatu näoga otsa ja küsis, kuhu ta siis oleks pidanud minema ja mida tegema. Ma naersin selle peale kohe tükk aega! Vaene reporter oleks ise pool aastat haiguslehte võtnud ja teraapias käinud, kui see temaga oleks juhtunud!“

Loe veel

Seotud lood:

Või teine näide meie pehme loomuga kolleegist, kelle kahekümne viie aastane tütar haigestus ootamatult arusaamatutel põhjustel entsefaliiti. Oli parasjagu oma õel külas, kui sai krambihoo, mille peale õde kutsus kiirabi ja ohver viidi haiglasse, kus ta lamas kaks päeva teadvusetult respiraatori all. Analüüsid täpset haiguse põhjust ei andnud ja olukord oli kriitiline. Mõne päeva möödudes hakkasid asjad siiski paremuse poole liikuma, tüdruk tuli teadvusele ning paranes jõudsalt.
Mida tegi aga tema ema? Võttis haiguslehe ja oli peale tütre tervenemist veel mitu nädalat töölt kodus lähedase inimese haiguse ja sellest tuleneva traumajärgse stressisündroomi tõttu! Kollektiiv jagunes laias laastus kaheks: rootslastele tundus selline käitumine iseenesestmõistetav, mitt erootslastele arusaamatu. Tütar ju ei surnud ära, vaid paranes!

Siia otsa on hea rääkida ära veel üks lõbusa lõpuga dramaatiline lugu. Nimelt hakkas ühe mu kolleegi, ämmaemand Heleni poeg minema nende maja küljes asuvasse garaaži mopeedi järele, kui märkas, et garaaži ukse vahelt kipuvad välja leegid. Kutsuti tuletõrje, kes kiiresti tegutsedes suutis vältida tule levikut elumajja. Keegi kannatada ei saanud, kuigi garaaži sisu oli täielikult hävinud.

Võiks ju loo lõppenuks lugeda ja mõelda, et vedas, seda enam, et kindlustus korvas kogu kahju! Aga selgus (üllatuseks ka asjaosalistele endile), et päris nii lihtsalt loole kriipsu alla ei tõmmata. Kaks nädalat hiljem lasi koduukse taga kella punt tuletõrjujaid. Selgus, et tegu oli sama viie pritsumehega, kes garaaži olid kustutamas käinud. Neil oli kaasas kaks torti ja nad palusid luba kohvitamiseks sisse astuda, et viia Heleni perega läbi ühine väike debriefing, ehk siis arutada juhtunu täpselt läbi. Nii iga pritsumees kui Helen, tema poeg ja mees said tulekahjuga seonduvatest tunnetest rääkida, sedaviisi šokki läbi töötada ja loole ühise punkti panna.
Ja kes teab, võib-olla aitaski tuletõrjujate külaskäik leevendada nii neil endil kui Heleni perel pingeid ja ennetada võimalikke paanikahäireid või isegi depressiooni?

Charlotte Lii Tipp “Minu Rootsi Sünnitusvaludeta ühiskond?”, kirjastus Petrone Print

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-rootsi/.