Kujutlege: julmad üheksakümnendad, hädaoht ja seadusetus igal sammul. Kõik on kergelt pinges, ergutav ja hirmutav üheaegselt. Esimesed sõõmud vabaduse värsket õhku juba ajavad ärevile teadmiste järele janunevaid, ent selle jaoks veel mitte päris küpseid helgeid päid. Vaarikapunastest pintsakutest, kuldsetest kettidest ja kogu muust „karrast“ ei olnud veel keegi loobunud. Kaugel sellest! Ketiga pintsaku vormiriietust, Gelandewagen`it (Gelandewagen ehk G-Wagen ehk Mercedes-Benz G-klass on Mercedes Benzi maasturite seeria) ja morni kapitaolist ihukaitsjat oli soliidsuse rõhutamiseks kombeks kanda kaasas kõige muu asemel ja mistahes põhjusel. Loomulikult ei jäänud ka mina arenenud mehena moest maha.

Vastupidiselt minu ülepaisutatud ootustele selgus, et meditatsioonist pole siin haisugi ja et üritus on pühendatud zen-maalinäituse avamisele. „Ikka veel on Peterburis vähe maale ... Poistele kindlasti ei jätku ...“ mõtlesin ma ringi vaadates.

Peagi sagisid meie ümber inimesed, kes kutsusid ennast sanjaasideks, Bhagwan Shree Rajneeshi – laiemale üldsusele tuntud kui Osho – õpetuse järgijateks. Osho kohta olin kuulnud palju erinevat, tegelane oli tähelepanuväärne, ent paljuski vasturääkiv. Kõik see huvitas mind väga. Tõsi, mõne aja pärast mõistsin, et suurem osa nendest inimestest pidas ennast sanjaasideks lihtsalt lugedes raamatuid, kogemata eremiitlust, ilma pühitsemiseta, ilma teadmiste vahetu ülekandmiseta, ilma kontaktita Õpetajaga. Inimesed, keda nimetatakse sinisilmseteks.

Meditatsiooni kui sellist sellel kultuurisündmusel ei toimunud ja see ebaselge, mida „kõnetoolist kuulutati“, ei sarnanenud sugugi õpetamisega. Kuid visa ja kangekaelse inimesena ei saanud ma kuuldes sõna kundalin ja seda leidmata lihtsalt edasi minna. Kui ma juba midagi otsustan, siis selle lõpuleviimine on minu jaoks auküsimus. Asusin otsima ja leidsin selle, mida mul vaja oli.

Kundalinist ei mõistnud me midagi, seevastu vaatasime otsa tolle aja vene sanjaasile. Just sellel „sabantuil“ kuulsin esimest korda Deeva nime. Temast rääkisid kõik. Selgus, et Deeva viib Peterburis läbi meditatsioone koos mantrate laulmise ja muude „hüvedega“. Sobitasin kohe tutvust. Olgugi et ihaldatud ilmutust ei tulnud, sain ma vähemalt aru, kust tuul puhub. Tõsi, nagu näitas aeg, polnud tõeliste ilmutusteni nii lihtne jõuda ja need polnud ka jalgsimatka kaugusel.

Veendununa, et olin teinud kõik, et mitte Teelt kõrvale kalduda, ostsin hüvastijätuks terve hunniku India maitseaineid (väga haruldane kraam tollel ajal) ja ajurveda retseptidega kokaraamatu ning lahkusin sellelt kummaliselt ürituselt täis otsustavust hakata valmistama meretaguseid hõrgutisi.
Deeva, kellest kõik rääkisid, viis meditatsioone ja treeninguid läbi kõikjal, kuhu ta sattus. Enamasti olid need nn korteripeod. Ja väga sageli korraldas ta sobiva ruumi puudumisel neid pidusid oma üürikorteris. Sinna topiti paarkümmend inimest, kes panid üksmeelselt püsti sellise hullumaja, et Deeva naabrid vihkasid teda meeletult ja unistasid tema väljatõstmisest. Nendest võib aru saada. Ühel uusaastaööl kohtus ta kaaslastega orgastilisteks harjutusteks (mõelge vaid!). Jumal halastas mu peale ja kuidagimoodi õnnestus mul, viisakalt kraapsu tehes, see lõbu endast mööda lasta.
Mäletan, et ühel esimestest meditatsioonidest, mida ma külastasin, tegin oma esimesed pöörlemised. See ei juhtunud mitte korteris, vaid saalis, kus oli laudpõrand. Laudade vahel olid korralikud praod, mina aga keerutasin – kujutage ette – teksades, meeletult moekas särgis kirjaga Marlboro Classics ja mis kõige ebamugavam – kauboisaabastes. „Kauboi sattus keerisesse“. Tehnika nimi oli No Dimension („ilma mõõtmeteta“) ja põhines sufismi dervišite pöörlemisel. Vaatamata ebamugavale riietusele ja põrandapragudele, mis kohutavalt segasid, taipasin juba siis, et pöörlemine on minu jaoks.

Ajapikku ma ühinesin seltskonnaga, sain tuttavaks ja sõbrunesin paljude harrastajatega ning hakkasin neid pidama oma pereks, kes osutab kõige mitmekülgsemat abi, ja see abi võis ulatuda palju kaugemale meie tegevuste raamidest.

Eriti on jäänud meelde kurb juhtum, mis ühe isikuga toimus. Teda kutsuti Ljonjakeseks. Just niimoodi, hellitavalt. Ta oli kas katlakütja või majahoidja, aga tookord, kahe ajastu piiril, oli see kunstnike ja intellektuaalide ringkondades väga moes. Need ametid otsekui lõid inimesele paljulubava templi „geniaalne režissöör“, „vaene kunstnik“ või „tunnustamata geenius“. On selge, et naiste tähelepanust meie kangelasel puudu ei olnud. Abielus oli ta siis juba kolmandat korda. Ja nüüd oli ta sattunud MMM-i otsa. Finantspüramiid, rahvamasside lahutamine nende viimastest säästudest, karjäärihüpe kergeusklikele. Tundus, et kõik said sellest aru. Ainult et mitte katlakütja. Ljonjakesel õnnestus äkilise rikastumise ideega nakatada mitte üksnes praegust abikaasat, vaid ka kahte eelmist. Nad müüsid oma korterid ja soetasid kogu raha eest MMM-i aktsiaid, asusid kogu täiega elama Ljonjakese korterisse ja hakkasid ootama hirmsuurt tulu. Ütleme otse, tulu ei jõudnud nad ära oodata, aktsiad kukkusid, MMM-i kontorid suleti ja kurikael Mavrodi, kes kõik selle organiseeris, pandi kinni – tõsi küll, vaid mõneks aastaks. Kuid hädavaresed ei kaotanud üksnes raha. Nad jäid ilma ka oma viimasest peavarjust: korter, kus Ljonjake oma naise ja kahe eelmise abikaasaga elas, põles maha. Neil polnud kusagil elada, neile ei jäänud ühtegi asja, see oli tõeline katastroof nende täiesti süütute ja nüüd juba üleni abitute inimeste jaoks. Olin saamatute kannatajate pärast väga mures ja aitasin, millega vähegi sain.

Lisaks meditatsioonidele juhatas Deeva ka seminare – selliseid „sukeldumisi“, mis kestsid mõnest päevast kuni terve nädalani. Ükskord oskasin ma sattuda niinimetatud seminarile, mida Deeva korraldas Moskvas. Lugu oli järgmine: mingi abielupaar loobus oma suurest ja tookord moodsa euroremondiga korterist ning põrutas kusagile lõunasse või suvilasse, täpselt enam ei mäleta. Ja selle korteri eri tubadesse asusid elama meie Deevaga ja veel mõni naisterahvas, kellega me tavaelus poleks mitte kuidagi kokku sattunud. Aga olgu. Kui seminar, siis seminar.

Jõudsin mina siis oma pottide, porgandiriivide, mahlapressi ja maitseainetega Moskvasse. Selleks ajaks olin juba suurepäraselt omandanud ajurveda toitumise ja oskasin valmistada enamikku roogasid sellestsamast retseptiraamatust, mille olin kunagi kultuurimajas Majak toimunud niinimetatud Kundalini meditatsiooni ajal soetanud. Valmistasin toitu kõikidele osalejatele iga päev ja ilmselt sulatasin sellega naiste südamed. Mulle tundus, et sel kombel aitan Deevat, seminar oli ju pühendatud naiste harjutustele. Ärge ainult küsige, mille mina sinna maha jätsin. Võin vaid öelda, et olin tookord sedavõrd näljane mistahes teadmiste järele, et olin valmis minema kasvõi kängurute seminarile, kui vaid saanuksin õppida midagi vaimset ja maagilist.

Ma ei ole sugugi vastu suurtele naishulkadele, olen isegi väga poolt, kuid siis olin noor, terav oma hinnangutes, kannatamatu. Seetõttu tuli mul tollel naistele mõeldud trikkide seminaril tihtilugu hoolikalt summutada oma ebapuhtaid tundeid ja mõtteid, mis peaaegu kogu aeg tekkisid. Võin öelda, et see oli kasulik kogemus.

Deeva seminari ülesehitus oli ülimalt lihtne: hommikuti mediteerisime kõik koos Osho Mandala järgi – esimesed viisteist minutit jooksed kohapeal, tõstes põlvi kõrgele, siis istud viisteist minutit oma keha kõigutades, seejärel lamad sama kaua ja pööritad silmi, otsekui kerides altpoolt kerkivat energiat oma kolmandasse silma ja siis juba lihtsalt lamad suletud silmadega, liikumatult ja täielikus vaikuses. Toimub omalaadne katarsis. Seda nimetatakse „šoki vabastamiseks“. Vabaneb palju negatiivset energiat.

Pärast harjutusi lõunatasime ja hiljem, ilma liialdamata, lõksutati lõugu – ikka ihihhii ja ahhahhaa – ja lõpuks saabus vältimatu „eneseületamise“ aeg ehk massaažid. Oh ei! Kui te arvate, et meie juurde saabus professionaalsete massööride rühm, siis saite minust valesti aru. Kõik oli palju huvitavam. Seminaril osalejad pidid ise üksteist masseerima. Nemad aga olid kaugel tippmodellidest, kui mõistate, mida ma silmas pean. Ka minul ei olnud siis veel kahekümneaastast kehaga töötamise praktikat. Kui praegu on mistahes keha minu jaoks lihtsalt üks keha, mis vajab abi, siis tollal tõstis minu esteetiliselt tujukas meel sõna otseses mõttes protestikisa nende kogukate, rippuvate, liigsete kumerustega kehade ja käest lastud väljanägemise vastu.
Kuid ma lülitasin mõistuse välja ja seminari lõpuks hakkasin neid kehasid võtma mitte läbi enda arusaamise ilu kohta, vaid lihtsalt kui naiste hingede füüsilise kehastuse elavaid vorme. Ületasin selle barjääri esimest korda, see oli väga tähtis minu edaspidise töö jaoks, mida ma tookord veel aimatagi ei osanud.

Swami Darshi "Ümbersündimine.Maine vaimsus. Ükski vastutulija ei ole sinu vend ega vaenlane, kuid ta on sinu õpetaja”. Kirjastus Pilgrim 2018