Revisjon endas: kas see, kus sa elus parasjagu seisad, teeb sind õnnelikuks või mitte?
Kas tunned, et praegune elu ei paku sulle naudingut? Tuuli Mäemat kirjutab oma elu muutmisest raamatus „Otsingud“: iga hetke oma päevast elasin ma selleks, et kellelgi teisel oleks hea, oli selleks siis elukaaslaslane, tööandja, sõber, sõbranna või pere. Mul polnud aimugi, kes ma ise olen või mida ma tahan.
Kujuta ette, et sa seisad kaljuserval. See on ilusaim paik, millest oled unistanud. Looduskaunis ning vaikne. Võib-olla on tuuline päev, mil taustal laulavad linnud. Meri kohiseb mõnusalt ning sinu meel rahuneb.
Nüüd seisad sa sellel kaljuserval. Kui sa pöörad pilgu seljataha siis sealt vaatab sulle otsa sinu minevik. Milline see minevik on? Kas sulle meenub ilu või valu? Sillerdab see nagu suvine päike või on see tormine meri? Ning nüüd vaata seda kohta, kus sina seisad. See on sinu olevik.
Kas sa oled rahul oma olevikuga? Kõik on seal just nii nagu parasjagu on – nii halvasti või hästi, kui just praegu on. Nüüd vaata enda ette, pööra hetkeks pilk kaljuservalt alla. Ükskõik, kas sa oled inimene, kes kardab kõrgust või selline, kes ei karda, kaljuservalt alla vaatamine on alati hirmus.
Kuid seal võib olla sinu uus elu, sinu tulevik. Nüüd hinga sisse ja välja. Suurt rolli ei mängi enam see, mis paistis sulle sinu seljatagant, kus asus sinu minevik. See on sinu minevik, see on olnud ja enam seda muuta ei saa. Kus seisad sa aga praegu?
1. Kui sa oleksid nüüd enda vastu nii aus, kui olla suudad ja küsiksid endalt kõige olulisema küsimuse: „Kas see, kus sa parasjagu seisad, teeb sind õnnelikuks või mitte?”
2. Mõtiskle, kes on need inimesed, kes sind ümbritsevad, ehkki sa füüsiliselt neid hetkel ei näe. Kas sa päriselt ka saad neile loota? Oma saladusi usaldada?
3. Milline on töö, mida sa teed ning kas see teeb sind õnnelikuks? Kas sa oled tööd tehes õnnelik või pigem stressis? Me veedame suurema osa oma elust tööl. Kui meie töö on meile vastumeelne ning tekitab meis pinget, siis see tähendab, et me oleme suurema osa oma elust pinges ning õnnetud. Kujutad sa seda päriselt ka ette? Mõistad, milline elu raiskamine see on? Suurema osa oma elust pinges ja õnnetud! Pärast tööd lähme koju ja elame elukaaslase või sõprade peale välja kogu selle tööstressi ja pinged. Kas sa soovid, et sinu töö, mis ei tee sind õnnelikuks muudaks märkamatult tervet sinu elu? Haaraks kogu sinu elu endasse ja teeks sellega mis iganes? Tegelikult polegi oluline see rahanumber, mis sinu kontole laekub, sest küsimus on – kas see teeb sind päriselt ka õnnelikuks? Kas teate, kui palju suhteid puruneb ületöötamise pärast?
4. Millised on sinu suhted lähedastega ning sõpradega? Kas sa oled õnnelikus suhtes? Oled sa õnnelik ja kas ta teeb sind päriselt ka õnnelikuks? Nii õnnelikuks, nagu sa väärt oled? Kas sa ärkad hommikul ja näed tema armastavaid silmi või hoiab teid koos vaid harjumus ning mugavus? On selle kõige taga hoopiski hirm jääda üksi? Viibid sa üksnes hirmust üksinduse ees suhtes, mis sind tegelikult õnnelikuks ei tee?
5. Kuidas tunneb end sinu keha? Kuidas tunneb end sinu füüsiline keha – kas kuskil on pinget ja valu? Kas sulle meeldib sinu elu? Ärkad sa hommikuti täis ootust algavale päevale vastu ning uinud õhtul tänutundega kogemuste eest, mida päev pakkus? Sealt kaljuservalt alla vaadates paistab sulle just selline elu, mis teeb sind päriselt õnnelikuks. See ei ole naiivne illusioon, sest tegelikkuses ongi kõik võimalik ja sinu enda kätes. Sa saad oma elu ise luua, sest see on sinu ja mitte kellegi teise elu. Kas sa hüppaksid sealt kaljuservalt alla teades, et algus on raske, aga sul on võimalik saada soovitud elu? Sul oleks võimalus olla koos tõeliselt hea inimesega? Sa saaksid olla oma elu peategelane ja kirjutada sellest raamatu nagu su hing ihaldab.
Mille sa valid? Millise valiku sa teed? Kas sa lähtud hirmust või riskid? Mis viis mind otsuseni muuta oma elu? Mina seisin samamoodi sellel kaljuserval. Ma ei räägi seda piltlikult, et sulle selgitada, miks on vaja oma elu muuta ja kas seda üldse tegema peab, vaid täpselt nii see oligi – ma olin seal kaljuserval ja pidin otsustama. Ma elasin elu, mis ei kuulunud tegelikult mulle. Iga hetke oma päevast elasin ma selleks, et kellelgi teisel oleks hea, oli selleks siis elukaaslaslane, tööandja, sõber, sõbranna või pere. Mul polnud aimugi, kes ma ise olen või mida ma tahan. Ma olin nii õnnetu, et hirmus hakkas. Mind ennast enam ei olnud. Andsin endast kõik, et teistel oleks hea, mõtlemata kordagi sellele, kuidas ma ise ennast tunnen. Teenida teisi, olla orjameelne. Tagantjärele mõtlen, et ilmselt elab suurem osa inimkonnast just sellise tundega. Ometigi oleme sellega harjunud. Justkui oleks meil probleemne näonahk, aga kui varjame seda igapäevaselt jumestusega, siis peidame kõik millegi alla ning probleeme nagu polegi. Miljonid inimesed põgenevad oma probleemide eest, sest kui probleemi ei näe, siis seda sama hästi kui ei ole. Ma teadsin, et pean looma tõelise elu, päris elu.
Ma ei saanud enam samamoodi jätkata. Päris elu seisab alles nüüd minu ees igal hommikul, kui ma ärkan ning mõistan, et ma olen võimeline enamaks, kui olen senini uskunud. Ma olen võimeline kõigeks, kui ma vaid tahan ja ise sellesse usun. Ei, ma ei ärka igal hommikul õnnelikuna.
Mõnel hommikul ei taha ma üldse voodist tõusta, ma ei näe mõtet ega motivatsiooni. Aga minus on tugevus, mis ütleb, et kõik halb läheb mööda, jättes minusse tarkuse ning elu ongi õppimine. Iga halba päeva on vaja selleks, et hinnata rohkem seda imelist päeva. Nüüd on minus olemas potentsiaal saata korda neid suuri tegusid, milleks ma enne poleks võimeline olnud. Ma usun päriselt ka, et kõik on võimalik!
On vaja vaid piisavalt usku, tahtmist, lootust ja armastust. Minus on austus ja armastus iseenda vastu. Ma armastan ennast taevani ja sealt edasigi! Mul on julgus öelda „ei” asjadele, mis mind ei rõõmusta ning „stop" inimestele, kes tegelikult minu südant õnnelikuks ei tee. Minust on saanud inimene, kes saab hakkama ka meeletult rasketes olukordades, olgu siis kodus või teisel pool maailma. Mitte miski pole võimatu. Usud? Uue elu algus oli raskem, kui arvata oskasin – elasin läbi nii ilusaid kui kurbi emotsioone.
Miks muuta oma elu?
„Miski pole püsiv peale muutuste” – tundmatu
Esmalt kutsun sind kogema esimest etappi, nimelt otsustama, et sa tahad muuta oma elu. Ei saa ju miski muutuda enne, kui oled teinud otsuse midagi muuta?
Esimene samm on alati kõige raskem. Miks? Enamasti tõukab inimesi oma elus muutust ette võtma väsimus või läbipõlemine. Selleks hetkeks, kui sa seda mõistad oled jõudnud tõelisse pimedusse, kust valgust näha tundub võimatu. Pimedas on raske näha valgust, kas või pisikest valgusetäpikest, mis annaks lootust. Lootust on vaja selleks, et teha see suur samm ja muutuda. Tea, et valgus on sinu sees olnud kogu aeg, väliste tegurite tõttu on see lihtsalt kaduma läinud. Raskused on võtnud sinult võime näha kas või imetillukestki valgusetäppi.
Kindlasti tunned sa ka hirmu. Sinu sees närib palju kahtlusi – kas ma ikka suudan, kuidas saan ma loobuda oma senisest elust ja inimestest, äkki ma jään millestki ilma? Muidugi jääd! Sa ei saa ju luua uut elu kõige sellega, mis on vana! Kahtlused on normaalsed, kuid kaotuse asemel võid ainult võita!
Mind valitsesid paljud hirmud. Sõpru polnud mul ka tol ajal palju, kuid kartsin, et jään neist viimastestki ilma. Et jään päriselt üksi. Jäingi.
Aga see möödus ja asendus hoopis millegi ja kellegi paremaga. Tegelikkuses leidsin hoopis üles õiged inimesed, keda austusega vaadata ning kellelt õppida. Avastasin endas jõu ja mõistsin, et isegi kui ma neid õigeid inimesi ei leia, on mul usk, et kõik, mis minu elus valitseb on õigel kohal.
Mis juhtub alguses? Kui sa alustad teekonda iseendasse, siis tõusevad pinnale su tõelised unistused ja soovid, mis sind õnnelikuks teevad.
Võib juhtuda, et tunned end, nagu oleks sind tabanud raskekujuline gripp. Sa satud iseseisvusperioodi, kus valitseb hirmu tekitav üksindus ja tühjus. Seda saab võrrelda ajaga, kui võtad ette kevadise paastu, kui puhastad oma organismi mahla ja muu värskega. Algul tunned end väga halvasti – kõik halb, mis sinus on raskust tekitanud tõuseb pinnale ning mõtled, et kus on see soovitud hea tunne, mis tulema peaks. Hea tunne leiab tee sinu ellu siis, kui oled uuesti kogenud seda kõike, mis sinu sisemuses sulle raskust on tekitanud. Ära ole kärsitu ja kannatamatu.
Iga hea asi võtab aega.
Iseseisvusperiood
Meie elus on palju tühjust ja ühtlasi ka iseseisvust. Tühjus on millegi algus, uuele ruumi tegemine. Me vajame vahel tühjust, et mõista seda, mis meie elus valesti või puudu on. Selline seisund on võrreldav hetkega, kui oled just endale uue kodu ostnud ja vahepealsel ajal valitseb täielik kaos. On tühjus ning üks hetk, kui pole midagi. See on nagu vaikus enne tormi. Nii on ka sellel teekonnal.
Inimestes tekitavad hirmu need, kes püüavad teistest erineda. Vahel isegi eemaldutakse neist, kes julgevad oma elu muuta ning soovivad midagi enamat, kui igapäevaelu meile pakub. Nendes tekib hirm, sest nad usuvad, et nad ise ei saaks sellega hakkama. Tihti valime me uusi kaaslasi, kes on tegelikult koopiad vanadest. See vist pole mingi uudis?
Tihti küsime endalt, miks meie ellu tulevad pidevalt samasugused inimesed ja ühesugused olukorrad. Neid saadetakse meie teele täpselt nii kaua kuni me õpime ära selle, mis meil vaja on õppida. Sel hetkel muutub miski, kui mõistame, et see ei tee meid õnnelikuks ning teeme ruumi õigetele inimestele ja olukordadele. Kõik kordub senikaua, kuni me oleme ära õppinud selle, mis on meile vajalik. Mina olin kaks aastat halvas suhtes. Päevast päeva küsisid mu lähedased, et miks ma seda teen, miks ma olen selle inimesega koos. Kui tekkis jõud kõik lõpetada, siis paari nädala pärast olin taas tema käte vahel. Täna ma tean, et vahel on vaja viibida nii kaua halvas, kuni mõõt on sedavõrd täis, et valid hea.
Iseseisvusperioodis olles hakkad märkama, et inimesed sinu ümber ei ole tegelikult „sinu inimesed”. Vaatad vanale sõbrale või eelmisele elukaaslasele otsa ning mõtled, et millest sul oli temaga üldse rääkida?
Võib-olla saad nüüd aru, et tegelikult pole need inimesed sind üldse toetanud, nad on sulle rohkem tõkkeid loonud, kui toetanud innustavate sõnadega. Mõistad, et oled valinud uue elu, mis saab sulle palju enam pakkuda. Oled valinud rohkem võimalusi toova arengutee.
Selle avastamisprotsessi käigus õppisin ma ära, mis tähendus on “minu inimestel”. Need on need inimesed, kellega saad olla tõeline sina. Nende inimestega on sõlmitud justkui nähtamatu abielu, kus on tõotatud, et teineteist toetatakse halvas ja heas. Need on inimesed, kes annavad sulle õhku, mida hingata. Nad on olemas sinu jaoks siis, kui seda tõeliselt vajad. Sa saad olla koos nendega rumal ja tark. Need on „sinu inimesed”. Nad on nii suur väärtus.
Minu elust ei kadunud kõik inimesed samal ajal. Ühe kuuga jäin kolmest sõbrast ilma, mõne kuu pärast kadusid veel mõned inimesed. Ma mäletan seda tunnet tänaseni väga selgelt ja see ei olnud hea tunne.
Tihti nutsin õhtuti end magama ning mõtlesin, et elu ei peaks ju selline olema – ilma sõpradeta ja üksinda.
See oli nii piinavalt valus periood, et ühel hetkel õppisin selle olukorraga lihtsalt rahu sõlmima. Sõlmisin rahu tühjuse ja üksindusega. Mõistsin, et see on üksnes tühimik, mis täitub varsti sellega, mis minu ellu tõeliselt kuulub. See on hetk, mis möödub. Kõik läheb mööda. Usalda tühjust, sest see aitab sul teadmatusega leppida. Usaldus on oma hinge tõeliste avaruste tõeline avastamine, luues omakorda kontakti sinu tõelise minaga.
Iseseisvusperiood tähendab mugavustsoonist väljumist. Inimesed kardavad muutusi just mugavustsooni tõttu. Kes siis tahaks loobuda sellest, mis on turvaline ja tuttav? Aga ainult mugavustsoonist väljumine aitab sul kohtuda oma tõelise minaga. Selles mugavas ja pehmes olukorras võis asuda sinu jaoks palju turvalist – vanad harjumused, vanad suhted või midagi muud, mis tekitas sulle turvatunde. Ära mõista end hukka, kui alguses libastud, astudes sellesse mugavustsooni tagasi.
Sinu senine elu ning mugavustsoon, milles oled elanud on täpselt nagu vanad ja head kingad, mida sa ei raatsi riiulist ära visata. Need on juba katkised ning lasevad vett läbi. Nad ei ole enam kõige ilusamad ning sa ei julge nendega päevavalges tänavale astuda. Aga salaja paned nad ikka jalga, kui väljas on läinud pimedaks. Nad on lihtsalt nii head ja mugavad. Mis sa arvad, äkki peaksid võtma riiulilt hoopis need uued kingad, mis pole hetkel kõige mugavamad? Praegu nad hõõruvad veidikene ja tekitavad ebamugavust, kuid sul on teadmine, et ühel päeval on nad sama mugavad kui need, mida julged vaid pimedas kanda. Nad vajavad vaid harjumist. Anna neile aega. Anna endale aega.
Tee iseendani ning tõelise mina leidmiseni ei pruugigi olla pidu ja pillerkaar koos mõnusa seltskonnaga. Ära arva, et saab jõuda endani, kui su ümber on kära ja müra. Tea, et õiged vastused tulevad vaikuses.
Mõistsin, et nii palju aega lasksin mööda, ilma et oleksin loonud endale tuleviku. Järsku tundus kogu seni elatud elu täiesti vale ja raisatud ning korraks tekkis isegi mõte, kas mul üldse on veel aega, et hakata elama iga hetke väärtustades? Muidugi on. Meil kõigil on.
Tuuli Mäemat „OTSINGUD. Raamat ühe noore naise eneseotsingutest, armastusest ja õnnest“, kirjastus Pilgrim 2016
