Psühhiaater: ajurakkude või ühenduste hulk ei mängi rolli, sest aju kujundab elustiil
Karolinska instituudi arstina lõpetanud ja psühhiaatrina töötav Anders Hansen kirjutab raamatus "Tugev aju" neuroteaduse uuringute uutest lausa sensatsioonilistest avastustest ning jagab soovitusi ajupotentsiaali suurendamiseks ja stressi vähendamiseks.
Tänapäeva aju-uuringud näitavad, et regulaarne füüsiline koormus suurendab ajupotentsiaali rohkem kui sudokud, ristsõnad ja tervisetooted kokku.Just aju on tegelikult see kehaosa, mida liikumine kõige rohkem mõjutab. Selles raamatus avaldab Anders Hansen põhjuse, miks see nii on.
Katseisikutel, kes olid aasta jooksul jalutanud, ei paranenud vaid vorm. Neil oli nüüd ka tõhusam aju. Magnetkaamera näitas, et tugevnes ühendus ajusagarate vahel, muu hulgas paranes oimusagara side otsmiku- ja kuklasagaraga. Ajuosad olid üksteisega lihtsalt paremini lõimitud ning see tähendas kokkuvõttes seda, et aju töötas tulemuslikumalt. Kehaline aktiivsus, see tähendab jalutamas käimine, mõjutas ajuühendusi positiivselt.
Kui 60-aastastega tehtud uuringute tulemusi võrreldi samalaadsetega, mida oli tehtud noorematega, siis jõuti järeldusele, et end liigutanud inimeste aju näeb noorem välja. Paistis, et nende aju ei olnud selle aasta jooksul mitte vananenud, vaid muutus hoopis bioloogiliselt nooremaks
Aju on seni arvatust märksa muutuvam. Su peas ei ole geneetiliselt programmeeritud funktsioonidega keeruline arvuti, mis on määratud mingil kindlal moel arenema. Aju on märksa keerukam. Ajurakke on kokku umbes sada miljardit. Iga rakk võib ühenduda kümnete tuhandete teiste rakkudega, mis tähendab, et ühenduste hulk ajus võib ulatuda sadade tuhandete miljarditeni ja enamgi veel. Seda on tuhat korda rohkem, kui leidub Linnuteel tähti või universumis galaktikaid. Kui öelda, et sul on pealuu sees sisemine kosmos, siis võib see kõlada nagu mingi new age’i jama, aga sisemine kosmos see just ongi.
Kogu aeg surevad vanad ajurakud ja moodustuvad uued. Rakkude vahel tekivad uued ühendused ja need katkevad, kui neid ei kasutata. Ühenduste tugevus muutub pidevalt aju ümberkujundamisega samas taktis. Aju võib vaadata kui erakordselt peent ökosüsteemi, mis üha muutub. See muutus kestab kogu elu, mitte ainult siis, kui oled laps või õpid uusi asju. Iga mulje, mille saad; iga mõte, mida mõtled – need kõik jätavad jälje ja muudavad natuke sinu aju. Sinu tänane aju ei ole päris sama, mis see oli eile. Aju on lihtsalt kogu aeg kestev work in progress.
Ajurakkude või ühenduste hulk ei mängi rolli
Leidub neid, kes arvavad, et aju hea töö sõltub ajurakkude hulgast ja aju suurusest, kuid nii see ei ole. Kõige kõnekam näide on Albert Einstein, kelle aju ei olnud keskmisest suurem ega raskem. Einsteini aju kaalus 1230 grammi, meesterahva oma kaalub aga keskmiselt 1350 grammi (naisterahva aju kaalub umbes 100 grammi vähem). Ma ise arvasin kaua aega, et aju võimekuse määrab ära ajurakkude vaheliste ühenduste hulk, aga ka see ei ole nii. Nimelt on kaheaastaste laste ajus täiskasvanute omaga võrreldes oluliselt enam ühendusi. Mida vanemaks laps saab, seda vähemaks jääb ühendusi. Seda protsessi nimetatakse pügamiseks ning kolmandast eluaastast kuni teismeeani kaob igas ööpäevas arvestuslikult kuni kakskümmend miljonit ühendust. Aju eemaldab need ühendused, mida ei kasuta, et teha ruumi neile, mida läbib signaal – seda võetakse tavaliselt kokku järgmiselt: Neurons that fire together wire together1. (Neuronid, mis koos süttivad, on omavahel ühenduses.)
Aga kui aju head tööd ei määra ei ajurakkude ega ka ühenduste arv, siis mis määrab? Vastus on, et kui me teeme erinevaid tegevusi, sõidame jalgrattaga, loeme raamatut või plaanime õhtusööki, siis kasutab aju teatud laadi programmi, mida nimetatakse funktsionaalseks võrgustikuks. Ujumiseks on üks programm, jalgrattasõiduks teine ja allkirja kirjutamiseks kolmas.
Kogu sinu tegevus põhineb neil programmidel, mis koosnevad sisuliselt teatud hulgast omavahel ühenduses olevatest ajurakkudest. Ühes ja samas programmis võivad olla koos ajurakud paljudest ajupiirkondadest ja selleks, et programm töötaks võimalikult hästi – et sa oskaksid ujuda, rattaga sõita või allkirja anda – peavad aju erinevad piirkonnad olema hästi ühendatud.
Aju kujundab elustiil
Vaidlus selle üle, kas meid kujundab pärilikkus või keskkond, on lainetanud edasi ja tagasi, tihti on üks seisukoht ekstreemsem kui teine. Nüüd teame, et loomulikult ei mõjuta meie elu kas pärilikkus või keskkond, vaid me oleme nende kahe tulemus. Samuti teame, et pärilikkus ja keskkond on tihedalt seotud nii, et keskkond mõjutab pärilikkust – see tähendab meie dna-d – erakordselt keeruliste bioloogiliste mehhanismide kaudu.
On paar arvu, mis näitavad selgelt, et aju arengut ja seda, milliseks inimeseks sa kujuned, ei mõjuta ainult sinu genotüüp, sinu dna. Sul on umbes 23 000 geeni. Samas on sul sadu tuhandeid miljardeid ajurakke, mis loovad omavahel sadu tuhandeid miljardeid ühendusi. Pole lihtsalt võimalik, et 23 000 geeni mõjutavad kõiki neid sadu tuhandeid miljardeid ühendusi. Aju on lihtsalt liiga keeruline, et seda saaks juhtida geneetiline programm, kus on täpselt määratud, kuidas aju peaks elu jooksul arenema.
Geenid loovad raamistiku, kuidas ajurakud moodustuvad ja surevad, omavahel ühenduvad ja ühendusi katkestavad. Seda, kuidas see täpselt juhtub, milliseid omadusi sa arendad ja kuidas vaimselt toimid, mõjutab see, millega sa kokku puutud, millises keskkonnas elad ja ‒ mis eriti tähtis ‒ millise elustiili valid.
Loomulikult ei mõjuta aju arengut vaid liikumine, see osa elustiilist, millest kõneleb see raamat, aga uuringud näitavad, et see on ülitähtis osa, palju tähtsam kui enamik inimesi arvab.
Anders Hansen "TUGEV AJU. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad". Kirjastus Varrak 2018
