1971. aasta suvel suunati Leonid Lentsman ametiühingute nõukogu esimeheks ja tema asemel sai keskkomitee ideoloogiasekretäriks Vaino Väljas.

See tõi kaasa ka muudatused linnakomitees. Esimeseks sekretäriks toodi KGB-st Nikolai Johanson. Kaadrivahetused puudutasid ka meie osakonda. Raimund Penust, senisest osakonna juhatajast, kelle juhtimisstiili iseloomustas individuaalne lähenemine, mõõdukas leebus ja rahulikkus, tehti 1970. aastal partei Keskrajooni komitee esimene sekretär.

Kõrgemas ešelonis tuli kaadrivahetust üldiselt harva ette. Põhjuseks oli enamjaolt surma, parteilise karistuse või mingi muu asjaolu tõttu tekkinud vabad ametikohad, mis vallandasid parteinomenklatuuris ahelliikumise. Oli muidugi ka teisi tegureid, millest võib nimetada moraaliprobleeme, korruptsiooni, ametisse sobimatust, alkoholismi jms, kuid neid esines harva. Nagu juba märkisin, olid kaadrivahetuse raamid määratud nomenklatuuriga. Enamus kohavahetusi toimus

horisontaaltasandil: näiteks keskkomitee osakonnajuhataja suundus ministriks, keskkomitee teine sekretär ülemnõukogu presiidiumi esimeheks jne. Kuid kaadri liikumine võis toimuda ka vertikaalsuunas, näiteks linnakomitee sekretär asus keskkomitee osakonnajuhatajaks jne. Muidugi võis taolises vahetuses esineda ka erandeid, mis seotud subjektiivse faktoriga.

Nii võidi Käbini ettepanekul keskkomitees juhtfiguure uuendada, mis paralleelstruktuurides tõi kaasa asendusi, nagu Paul Neeroti liigutamine Leonid Lentsmani eest ära rahvakontrolli komiteesse jne. Samuti võis kõne alla tulla, nagu öeldud, alluva sobimatus, tema ülemäärane kriitilisus ja allumatus. Siis võidi talle otsida mingi olematu süü, see lavastada ja lõpuks vallandada.

Niisiis tuli vabanenud linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajaks Raimund Penu asemele 1970. aastal NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia äsja lõpetanud ja teaduskraadi

kaitsnud energiline ja aktiivne Elsa Lebakova (endine Krensman, hiljem Gretškina). Kuna enne õpinguid Moskvas oli ta Eestis juba komsomoli- ja parteitööd teinud, siis propagandaküsimused talle raskusi ei valmistanud. Elsa mõistis neile aga uudselt läheneda, tehes seda Moskvast tulnud inimese kogemustega. Tal olid propaganda teoreetilistest alustest värskemad teadmised kui meil ning ta püüdis neid ka igapäevatöös rakendada.

Elsa tugevaks küljeks oli ideoloogiaalase kirjanduse suurem lugemus ja oskus parteidokumente nõuetekohaselt ehk Moskva standardi järgi vormistada. Sellist tekstiloomet võimaldas ka perfektne

vene keele oskus, mis lubas tal meie koostatud materjale parandada ja ajakohasemaks muuta. Mäletan, et minu koostatud õiend linnakomitee büroo istungile teadusuuringute rakendamise küsimuses (1972) erines oluliselt selle kohta käivast otsusest, mille sõnastuse autoriks oli

rohkem Elsa. (ERAF 5. 74. 7, l. 100–113.) Heatahtliku ja abivalmis inimesena aitas ta tihti oma kolleege, kui need hätta jäid.

Kuna Elsa polnud akadeemiast tulnuna harjunud kamandama ja ainuisikuliselt otsuseid vastu võtma, siis juurutas ta meie töös uut demokraatlikumat juhtimisstiili – kollegiaalset otsustamist. Uus juhtimisstiil tähendas suuremat avatust, võimalust vaielda ja laiemat arutelu. Selle vormiks sai igal esmaspäeval toimunud osakonna laiendatud nõupidamine. Kuna sellest paluti osa võtma ka partei rajoonikomitee esindaja (ideoloogiasekretär või osakonnajuhataja), linna komsomolikomitee esimene sekretär, linna haridus- ja kultuuriosakonna juhatajad, Õhtulehe toimetaja, linna rahvaülikoolide nõukogu esimees ja teiste ühiskondlike organisatsioonide esindajad, siis vaagiti linna ideoloogiaprobleeme üldisemalt.

Sellise töökorralduse tulemusel paranes osakonna töötajate informeeritus mitt e ainult osakonna asjadest, vaid laiemalt kogu linna ideoloogiatöö olukorrast ja probleemidest.

Need uuendused ei jäänud märkamata, sest seni oli osakonnas ülesandeid antud individuaalselt, kusjuures Ristlaan tegi seda autoritaarselt.

Tavaliselt käis see nii: Ristlaan kutsus alluva oma kabinetti, tegi ülesande lühidalt teatavaks ja jättis täitmiseks vabad käed. Kõik sõltus alluva initsiatiivist ja loomingulisusest. Kui midagi viltu läks,siis korrigeeris Ristlaan seda jälle isiklikult. Sellise juhtimisstiili puuduseks oli aga salastatus, sest peale Ristlaane ja ülesande saaja ei teadnud asjast keegi midagi.

Ristlaan hoidus nüüd Gretškina korraldatud osakonna koosolekutest kõrvale, sest pidas neid ilmseks ajaraiskamiseks ja pealegi küsitava väärtusega ettevõtmiseks, sest need ignoreerisid käsutäitja initsiatiivi erinevate meetodite valikul. Käsuliinide ristumine ja erimeelsused ideoloogiasekretäri ja osakonna juhataja vahel tekitasid pingeid, millest andsid tunnistust valjuhäälsed sõnelused Ristlaane kabinetis. Otsese konfliktini need aga välja ei jõudnud – Vaino Väljas kontrollis olukorda. Võimalik, et tasakaalu huvides oli talle selline vastasseis isegi vastuvõetav. Ohje siiski Ristlaan käest ei andnud, kuigi pidi nüüd ka Elsa ettepanekutega arvestama.

Minu suhtes jätkas Ristlaan endist joont, kutsudes oma kabinetti jutule, mis ei piirdunud ainult tööülesannetega. Reinu palvel pidin üle vaatama tema kandidaaditöö käsikirja valminud osad (puudutasid linna teeninduse probleeme) ja neid nii-öelda teaduspärasemaks muutma. Reinu suhtumine minusse oli tollal igati lugupidav ja viisakas, võiks isegi öelda, et usalduslik. Ükskord tegi ta mulle ettepaneku astuda nn privaatse klubi, õigemini saunaklubi liikmeks, kuhu kuulusid peale tema Boris Tamm, Arno Köörna, Mati Klooren jt. Ütlesin sellest aust ära, kuna polnud tollal eriti suur saunakultuuri austaja.

Linnakomitee otseste ülemuste rivaalitsemine kestis 1972. aastani, mil 1971. aastal keskkomitee ideoloogiasekretäriks tõusnud Vaino Väljas Gretškina 9. korrusele propaganda- ja agitatsiooniosakonda tööle kutsus. Mina järgnesin talle sama aasta sügisel, kannatades veel

mõnda aega osakonna uueks juhatajaks saanud Lidia Murtazina küündimatust teoreetilistes küsimustes ja oskamatust alluvatega suhelda. Minu nördimust aitas leevendada (nagu juba eespool märgitud) tihedam läbikäimine endise tuntud komsomolijuhi Karl Adamsoniga, kes oli 1970. aastal linnakomiteesse tööle suunatud.

Ilmselt oli see talle vahepealseks hüppelauaks keskkomiteesse.

Tundsin Karli mõneti juba Tartu päevilt, kuid meie sügavam sõprus sai alguse just linnakomitees. See juhtus nii. Pidime Karlaga Elsa palvel tema seifi teise kohta tõstma. Suutsime selle kuidagi kätele saada, kuid enamaks jõudu ei jagunud. Juhuslikult kohtusid hädaliste silmad. Ning siis juhtus ime – järsku tundsime, et saame selle teoga hakkama. Seda fenomeni ei oska siiani hästi seletada. Pärast naljatasime, et „võime koos luurele minna”. Kuidas küll mõnel pisiasjal võib vahel elus nii tähtis koht olla!

Adamsoni suunamine parteitööle polnud muidugi juhuslik. Oli tal ju seljataga juhtiv komsomolitöö ELKNÜ Keskkomitee sekretärina ja Leningradi Kõrgem Parteikool ning Vaderi toetus. Vahepealne

parteiline karistus siin rolli ei mänginud, sest asja otsustas ikkagi Vaderi soosing. Seega igati sobilik parteinomenklatuuri kaader.

Meie osakonnas jäid Adamsoni kureerida linna keskeriõppeasutuste ja kutsekoolide parteiorganisatsioonid. Lisaks pidi ta vastutama mõne avaliku kultuurilis-propagandistliku ürituse organisatsioonilisideoloogilise külje eest. Kuna Karla oli seltsiv ja humoorikas, siis kujunesid tal lähemate kolleegidega head suhted. Seevastu Ristlaan suhtus temasse põlglikult ja üleolevalt. Ka mulle heitis ta Karliga sõbrustamist ette („Miks sa selle lolliga tegemist teed?”). Antipaatia

oli vastastikune. Adamson märgib oma mälestustes, et „millegipärast Ristlaan mind ei sallinud ja samamoodi ei kannatanud mina ka teda. Võimalik, et olin end komsomolitöös näidanud ja tänu sellele löögi alla sattunud.” (K. Adamson. Mälestused 4. Käsikiri. Haapsalu, 2011, lk 71.)

Karlil ei tulnud Ristlaane pilkeid õnneks kaua taluda, sest juba 1971. aasta sügisel viidi ta keskkomitee teaduse ja õppeasutuste osakonna instruktori ametikohale. Tema ülesandeks sai vabariigi sporditöö kureerimine. Kuna spordiprobleemid olid Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanud ja üksvahe vabariigi spordikomitees töötanud Karlile tuttavad, siis sai ta oma uute ülesannetega hästi hakkama. Mina jäin aga linnakomitees ilma heast kolleegist ja sõbrast. Meie kontaktid muutusid taas tihedamaks veidi hiljem, kui ise keskkomitees tööle asusin.

Aare Laanemäe "Kümme aastat valges majas", kirjastus Argo

http://www.rahvaraamat.ee/p/k%C3%BCmme-aastat-valges-majas-ausalt-ja-avameelselt/47648/et?isbn=9789949466955

Raamat on müügil soodushinnaga 7.79