LÜHIJUTT | P. I. Filimonovi romaanist: raha otsustab kõik. Visake need kunstipüüdlused kus see ja teine!


LÜHIJUTT | P. I. Filimonovi romaanist: raha otsustab kõik. Visake need kunstipüüdlused kus see ja teine!
Maris Kaskmann

Vennad Gavriil ja Mihhail eestistasid oma perekonnanime, muutudes Rogovitest miskipärast Tähtedeks ning rühkisid aina agaramalt muusika olümposele.

Neid kutsuti ühtelugu sessioonimuusikutena kord mõnele moodsale džässbändile appi albumit lindistama, kord ühele või teisele lauljale ametlikul üritusel tausta tegema ning kord koguni mingile televiktoriinile kõlli sisse mängima. Nad elasid ainult muusikas, nende ümber tiirles üha rohkem proffe, Hariton hakkas selle kihtkonna vastu huvi tundma ning taastas vendadega aktiivse läbikäimise, mille tulemusel hakkas Sõle tänava korteri külaliste muusikaline komponent aegapidi ära langema, kuni kadus täiesti. Kirglikud, leegitsevate südametega armastajad täituvad alati õiglase vihaga, kui külmad ja kaalutlevad profid veavad nende tšintšiljapreilisid ja raevukaid iidoleid oma numbritubadesse. Padumässajad saavad soodsa lepingu ja Juuda märgi. Äralangenud muusikud vedasid ka kunstnikud endaga kaasa. Literaadid olid juba enne uttu tõmmanud, Jelissei õõnestustegevus oli nende habrastele ajudele lõpuks mõjunud.

Võimalik, et seegi oli põhjus, miks Haritoni karjäär eradetektiivina sai küllaltki kiiresti ja kuidagi kohmakalt otsa. Loomeinimesed ei tahtnud teda enam oma salatubadesse lasta, Hariton kippus seal käituma liiga lihtsalt ja omamehelikult. Kritiseeris nende salajaste tapeetide mustreid liiga avalikult. Nihutas hüperrealistlikke peegleid nende loomingulistele lõustadele liiga lähedale. Aegamööda loobuti temalt delikaatset laadi asjades abi palumast ja ega tal endalgi polnud enam viitsimist ‒ mitu kuud prassis Hariton lihtsalt niisama maha. Seda enam, et sellega ei olnud professionaalide keskkonnas samuti mingeid probleeme. Kõrval sebis Esrail, kandes endiselt hoolt Haritoni reklaami ja karisma eest; proffide naised ja naisprofid läksid selle õnge sama libedalt nagu boheemlased, ning kõik olnuks tore ja imeline, kuid siis sai Naganovil järsku raha otsa.

Maris Kaskmann

Loe veel

Seotud lood:

Omal ajal oli ta kõik oma igat liiki kaubandusoperatsioonid läbi viinud nii osavasti, et toona kogutud raha oli jätkunud lausa kuni selle väikese pummelungideajastuni, sest oma detektiivitegevuse eest oli ta klientidelt loomulikult midagi võtnud, kuid esiteks oli ta tõesti võtnud kopikaid ning teiseks ei saanud need kliendid lubada endale seda laadi teenuste tarvis suuri kulutusi. Raha sai otsa ning Hariton muutus murelikuks. Elu tema ümber muutus, uue sajandiga tulid uued väärtused, ikka rohkem materiaalsed, tema aga oli ühtäkki valmis reeglipärasest maailmapildist välja kukkuma. Mitte et ta poleks saanud raha teenida, ta lihtsalt ei tahtnud rutiini. Või ei suutnud sundida end selle rutiiniga kohanema. Muidugi oleks võinud minna ja emalt raha paluda, see kuhugi investeerida, midagi välja mõelda, maha rahuneda ning minna üle ühetaolisele väikekodanlikule elulaadile, tundes muret ainult sellesama finantsosise pärast. Kuid Naganov ei saanud nii lihtsat ja banaalset teed mööda minna, pealegi ei olnud tema suhted vanematega tol ajal sugugi pilvitud.

Vanemad püüdsid end poja eluga kursis hoida, temale see aga miskipärast väga ei meeldinud. Naganov püüdis üldse temalt väljapoole minevat infot minimeerida. Seega langes ära variant minna ema juurde ja paluda talt raha. Sest ema oleks hakanud küsima, kuhu on Hariton kogu oma raha pannud ja misjaoks talle on seda nüüd tarvis, hiljem aga oleks kindlasti hakanud tahtma rahavoogude juhtimisprotsesse kontrollida. Ei, parem ikka kuidagi omal jõul välja rabelda. Seda enam, et elu läks aegamööda igavaks. Labrakad jäid loomulikul viisil harvemaks ja kustusid; vähe on neid, kes tahaksid juua ja lõbutseda koos inimesega, kelle eest tuleb alailma maksta. Tõsi, mõned preilid pakkusid täiesti siiralt oma teenuseid, olid valmis Haritoni ülal pidama, kuni talle satub ette midagi tema väärilist, või olid valmis talle ka töökoha hankima. Selles suhtes oli naisproffidega mõnusam asju ajada kui boheemidega, kuid Hariton ei saanud ka sellele teele keerata. Kui tal oli seniajani õnnestunud normaalset pappi teenida ja seejuures oma lõbuks elada, siis ei näinud ta põhjust, miks see oleks pidanud just nüüd, vana sajandi viimasel aastal lakkama.

„On üks plaan," ütles talle Esrail, kellele Hariton ainult saigi oma järsult halvenenud finantsseisu kurta. „Õigemini on üks inimene, kellel on plaan."

„Mis plaan see on? Mis inimene?"

Maris Kaskmann

Mõni päev hiljem tõi Esrail inimese. Inimese nimi oli Vladimir, ta tutvustas end Vovana ja asus kohe metsikult tegutsema. Ta ei suutnud hetkegi paigal istuda, kargas mööda tuba ringi, hõõrus käsi, vahtis aknast välja, silmitses Sõle tänava korteris riiulitel seisvaid nipsasjakesi, võttis jälle istet, kargas püsti, jättis kummipalli mulje.

„Praegu on selline aeg," ütles Vova. „Tuleb raha teha. Raha otsustab kõik. Visake need kunstipüüdlused kus see ja teine, praegu pole see aeg."

„Kas ma olen siis vastu? Ma olen teiega nõus. Te võiksite maha rahuneda ja rääkida, milles asi."

„Vaata. Tohib, ma sinatan? Mul on sedasi mugavam. Sa unusta see kõik ära, mõistad? Alati saab oma vaba aega veeta, nagu tahad. Kuid raha! Praegu pole see veel väga kriitiline, kuid varsti on nii, et hoia ja keela. Maailm liigub uue rikastumise poole. Ja me ei saa lasta sel käest minna."

Hariton oli alati ka ise ainelisse heaolusse piisavalt hoolsalt suhtunud, võiks isegi öelda, et selle poole püüelnud ja oli valmis selle nimel nii mõndagi ohverdama. Oma südamepõhjas arvas ta muidugi, et harjumuslikku elulaadi ei tule tal kunagi ohvriks tuua, kuid ta ei lasknud sellel veendumusel välja paista. Nagu selgus, oli Vova Esraili ise üles otsinud, mingite ühiste tuttavate kaudu, ning otsinud üles just nimelt selleks, et Esrail viiks ta Haritoniga kokku. Haritoni tundsid väga paljud inimesed, tal oli teatud reputatsioon, mida Vova kavatses ära kasutada.

„Kõik teavad sind. Sa sõidad Narva-Jõesuusse. Me hakkame seal Eesti tennist arendama."

Selle ettepaneku äkilisus jahmatas.

„Kuid ma pole eales tennist mänginud."

„Sellel on kõige väiksem tähtsus. Inimesed usuvad sind."

(Katkend P. I. Filimonovi kelmiromaanist „Hariton Naganovi surm ja ajatus". Tõlkinud Veronika Einberg.)