Litvinenko arvatav tapja: elasin alati hästi, aga nüüd on mu elu parem
Aleksandr Litvinenko kauakestev ja valurikas surm oli arvatavast parim, mis Andrei Lugovoiga tööalaselt juhtuda sai. Alates ajast, mil teda süüdistati endise KGB agendi mürgitamises sel teel, et ta puistas ühes Londoni hotellis Litvinenko tee sisse äärmiselt radioaktiivset poloonium-210, on teda saatnud edu. Moskvas töötanud Briti ajakirjanik Peter Conrad kirjutab temaga kohtumisest raamatus „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“.
Lugovoi ärid õitsevad: Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei (LDPR) nimistus kuulub ta duumasse (partei liider Vladimir Žirinovski on oma karjääri üles ehitanud eriti valju läänevastase populismiga) ning ta on alustanud uut karjääri Venemaa televisioonis dokumentaalfilmide esitlejana. Väga sobilikult räägivad Lugovoi juhitavad filmiseeriad „reeturitest“ – sellistest meestest nagu Litvinenko, keda paljud Venemaal peavad reeturiks, kuna minnes Inglismaale ja ühinedes seal eksiilis viibiva miljardärist ärimehe Boriss Berezovskiga ning seejärel MI6-ga, reetis ta oma riigi.
Oleme kokku leppinud kohtumise ühes Lugovoile kuuluvas Moskva restoranis. Ajastus osutub õnnestunuks: paar päeva varem on Briti kõrgema kohtuniku Sir Robert Oweni juhitud ametlik Litvinenko surma asjaolude uurimine teinud lõppjärelduse, mis kinnitab Lugovoi süüd ning lisaks sellele otsustanud, et „arvatavasti“ andis tapmiseks käsu Putin. Sõna „arvatavasti“ tundub juriidilises dokumendis kohatuna ning sellest on kinni haaranud paljud Vene meedia rahvuslikumalt meelestatud instantsid kui veel ühest poliitiliselt motiveeritud rünnakust nende riigi pihta.
Kui me läheneme restoranile, kahlates läbi jaanuarikuise lume, väljub autojuhiga musta Mercedes 500 tagaistmelt Lugovoi. Siseneme restorani. Tema naine Ksenia, mehest enam kui kakskümmend aastat noorem kaunis brünett, istub laua taga ja vestleb elavalt kolme sõbraga. Muidu on koht tühi. Suur hulk Moskva restorane näivad tühjad. See võib olla tingitud aina süvenevast majanduskriisist. Kuid paljud rajatised tunduvad olevat pigem edevusprojektid või kohad, millega omanikud soovivad klientidele muljet avaldada. Tellin teed ja surun maha kiusatuse teha maitselagedat nalja. Lugovoi joob kohvi mee ja sidrunilõiguga.
Mitmes intervjuus, millega Briti ja Vene meedia on saatnud ettekande ilmumist, on Lugovoi Oweni järeldused hukka mõistnud kui katse mustata teda ja Venemaad. Ta ütles ühele reporterile: „Olen näinud teie kohtuniku mõttetuid järeldusi, ta on päris kindlasti hulluks läinud.“ „Ma ei näinud seal midagi uut. Väga kahju, et kümne aasta möödudes pole välja tuldud millegi uuega, ikka ainult väljamõeldised, oletused, kuulujutud. Ja fakt, et ettekandes kasutati selliseid sõnu nagu „võimalik“ ja „arvatavasti“, tähendab, et meie vastu pole mingeid tõendeid, mitte midagi konkreetset.“ Lugovoi väidab, et polooniumi jälje eest oli vastutav MI6, mitte tema. Ta räägib kindlusega, mis tuleneb teadmisest, et mingil juhul ei anna Venemaa teda Briti võimudele välja – ükskõik kui palju Litvinenko lesk Marina selleks ka pingutab.
Kas ta siis tegelikult tappis Litvinenko? Mu kolleeg Mark Franchetti, ajalehe Sunday Times Moskva korrespondent, kes korraldas meie kohtumise, on alates 2006. aastast Lugovoid mitmel korral intervjueerinud ning käinud temaga televisiooni dokumentaalfilmi tarbeks jahiretkel. Ta on esitanud selle küsimuse loendamatuid kordi ja loendamatutel erinevatel viisidel, ent otsekohest vastust pole saanud. Küsin Lugovoilt hoopis, kuidas Litvinenko surm teda mõjutas. Ta ütleb: „Igal inimesel on elus hetk, mis võimaldab tal põhjalikult muuta oma elu. Minuga nii oligi.“ Kuigi ta lõikab oma kurikuulsusest jätkuvalt kasu, näeb ta Litvinenko surma nüüdseks suletud peatükina. Ta usub, et uurimine on Briti võimude katse asi lõppenuks kuulutada. „Mingis faasis oli vajalik see juhtum lõpetada,“ ütleb ta. „Fakt, et rohkem kui kümme viimast aastat on see lugu veninud ja aina jälle esile kerkinud, on tingitud sellest, et Briti valitsuse seisukoht polnud selge. Nüüd, mil see uurimise käigus on selgeks saanud, ei kerki teema enam esile ja hakatakse muuga tegelema.“
Selle asemel räägime temast ja tema elust. Hoolimata erakordsest kuriteost, milles teda süüdistatakse, on Lugovoi mitmel moel tüüpiline selle venelaste põlvkonna esindaja, kes said täiskasvanuks Nõukogude Liidu viimastel aastatel. Üles kasvatatud ühes riigis ühtede väärtuste põhjal, leidis ta end äkki teisest riigist, kus rakendati hoopis teistsuguseid reegleid.
Sündinud 1966. aastal sõjaväelase peres, asus ta tööle tippriigiametnikele kaitset pakkuvas KGB üheksandas valitsuses ning läks seejärel Venemaa föderaalkaitseteenistusse, kus temast sai Jeltsini noore reformaatorist peaministri Jegor Gaidari isikliku julgeoleku ülema asetäitja. Üks Lugovoi esimesi välisreise oli 1992. aasta juunis Ameerikasse, kus ta neid kahte saatis.
„Käisin ainult Washington DC-s, kuid sellest piisas, et erinevust näha,“ ütleb ta. „Seal oli kõik korras, mitte nagu Moskvas, kus kõik tänavad olid täis asju müüvaid inimesi. Mul oli tunne, et nõukogude ajal veeti meid ninapidi. Kui tagasi tulin, ütlesin naisele, et Gaidari reformid tähendavad, et peame veidi kannatama, ent mõne aasta pärast elame samamoodi nagu nemad Ameerikas.“
„1990. aastatel pandi alus kahtlustele, mis meie vahel nüüd valitsevad. Gaidari ümber oli palju välismaiseid nõustajaid ja majandusteadlasi. Meie olime läänele üsna avatud, sest äkki oli võimalik sinna reisida. Kuid läänes juhtus midagi täiesti vastupidist. Neil polnud kavatsust meie juurde tulla. Nad aina kritiseerisid meid: esmalt Tšetšeenia sõja pärast, siis sellepärast, et Jeltsin oli suur joodik ja hiljem teise Tšetšeenia sõja pärast.“
„Inimestel, kes pärinevad endisest Nõukogude Liidust, on lääne inimestest erinev mentaliteet. 1990ndatel ei õnnestunud meil üksteist mõista. Ning hetkel näeme selle vääritimõistmise tagajärgi. Läänt hirmutab Venemaa suurus. Ma ei mõtle läänest kui vaenlasest, aga ma näen temas vastast, kes hetkel meie vastu võitleb; mitte tingimata riigi vastu, vaid pigem selleks, et saada, mida tahab ja täita oma eesmärgid.“
Aasta pärast Litvinenko surma sai Lugovoi kõne Vladimir Žirinovskilt, kes kutsus teda 2007. aasta parlamendivalimistel enda parteisse kandideerima. Tema nimi pandi Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas teiseks, kohe pärast Žirinovskit. „Pärast minu kandidatuuri väljakuulutamist tõusis tema toetus nelja protsendi võrra,“ ütleb Lugovoi. „See oli väga hea samm avalikkussuhete mõttes.“ Ta usub, et mõned hääletajad toetasid teda, kuna arvasid, et ta tappis reeturi; teised hääletasid tema poolt, kuna pidasid teda „provokatsiooni“ ohvriks, kes mängiti süüdi tapmises, mida ta ei sooritanud. Just selline mitmetähenduslikkus on Lugovoile iseloomulik.
Poloonium-210 jälgi leiti mitte ainult Grosvenor Square’il asuvast Millenniumi hotellist, kus Litvinenko jõi surmatoovat teed, vaid ka teistes paikades, mida Lugovoi Londonis külastas: lennukitest, millega ta Londonisse saabus ja sealt lahkus, ning isegi ta oma lastelt. Kuid miks valis Kreml Litvinenko tapmiseks sellise metsiku mooduse, kasutades selleks kedagi, keda Litvinenko tundis ja kelle võis ise enne surma Briti võimudele kätte näidata? Kas Lugovoile ja tema väidetavale kaasosalisele Dmitri Kovtunile oli räägitud selle aine täpsest olemusest, mida nad pidid Litvinenko tee sisse panema, ja kui nii, siis miks olid nad niivõrd hooletud selle käitlemisel, mingil hetkel seda isegi hotelli tualetipotti puistates?
On ka teisi küsimusi selle kohta, miks Lugovoi otsekohe pärast tapmises süüdistamist nõustus andma intervjuud raadiojaamale Ehho Moskvõ, ühele vähestest vaba meedia jäänukitest Venemaal. Kas ta kartis, et Venemaa julgeolekuteenistused võiksid püüda ka teda tappa? Ja kas ta arvas, et kodus avalikkuse ees oma imidži upitamine pakub talle teatud mõttes kaitset? Võib-olla ei saa me vastust kunagi teada.
Lugovoile meeldis Londonis käia, ent enam ei saa ta arreteerimisohu tõttu Suurbritanniasse minna. Ta ei saa ka ohutult Venemaalt lahkuda, ilma et peaks väljaandmise ees hirmu tundma – nagu ikka keegi, keda süüdistatakse ühes viimase aastakümne kõige enam tähelepanu äratanud kuriteos. Ent Lugovoi sõnul on tal hea elu ja ta ei tunne ennast oma kodumaal vangina. Ta ütleb: „Kui sul on võimalus sõita kusagile eksootilisse paika, nagu Maldiivid või Bali, siis tahad sinna minna, aga kui tead, et see on võimatu, siis pole enam ka soovi. Harjun asjadega kergesti. Elasin alati hästi, aga nüüd on mu elu parem.“
Link raamatule:
