Loe katkendit:

Üksildus

Eakate inimeste teine suur mure on üksildus. Olen elu jooksul palju kannatanud, sest olen tundnud end teistest äralõigatuna, eemaletõugatuna ja hüljatuna, armastuse ja sõpradeta inimesena, kellest keegi justkui ei hooli. Sellistel hetkedel - ja selliseid hetki kogevad paljud vanainimesed - tundsin, et üksildus kasvab mul üle pea. Nüüd, kui mind ümbritsevad põetajad, on need tunded tasapisi ähmastunud, kuid valusad mälestused on alles. Otsekui Eleanor Rigby biitlite laulus, peavad paljud meist vanaduse ja surmaga üksilduses toime tulema.

Ehkki me ei saa vahest muuta oma kehalist seisundit, võime üksilduse kergendamiseks nii mõndagi ette võtta. Esiteks tuleb jälile saada pisimalegi üksildustundemärgile, mis meis pead tõstab. Enesetervendamisega on alati nii, et mida kiiremini oma meeleseisundit teadvustame, seda kergemini saab meeleteadlikkuse meditatsiooniga seda leevendada. Kui oled oma meeleseisundit endale teadvustanud, siis vaigista oma mõtted ja lihtsalt vaatle oma üksindust justkui eemalt.

Üksildustunne ei pruugi küll täiesti kaduda, kuid see väheneb. Ego ei toida siis enam enesehaletsust: "Oh ma vaesekene, olen nii üksildane, kõige üksildasem inimene maamunal!" Nõnda mõeldes süvendame lihtsalt oma üksildust ja piina. Pange tähele, et te ei eita üksildustunnet, vaid liigute oma teadvuses ego tasandilt hinge tasandile, kus saate kannatusteta kogeda seda, mis eksisteerib olevikus. Hingel on suurepärane võime leppida kõige olevaga ilma millelegi vastupanu osutamata.

Ka kõige üksildasemad inimesed pole...

Mahukat katkendit loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid