Kui raske on vanaks saada noorusele ja tarbimisele keskendunud ühiskonnas?
Meie kultuuriruumis ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, ja sellepärast kardavad paljud inimesed vanaks saada. Tekib hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ja kasutuse ees ning teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine. Ram Dass räägib raamatus „Ikka siin“ isiklikele kogemustele toetudes, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.
Alates tuhande üheksasaja kuuekümnendatest on hakatud julgelt rääkima seksuaalsusest,soolisusest ja vaimsusest. Tänu ämmaemandatele ja hooldushaiglatele pole ka sünd ja surm enam teiste eest varjatud. Vananemine on meie kultuuri üks viimaseid tabusid. Arvestades seda, kuidas eakaid inimesi meedias kujutatakse (või pigem ei kujutata), elame õigupoolest ühiskonnas, kus tehakse nägu, et vanu inimesi pole olemas.
Kuna vanemad inimesed tarbivad harilikult vähem, keskendub reklaamiäri pigem noortele, kui just ei pakuta proteesiliimi või uriinipidamatuse sidemeid. Hiljutisest uurimusest selgus, et televisioonis pühendatakse vanadele inimestele päevas vaid 3% eetriaega, ja kui näeme, et neid kujutatakse seal rumalate, põikpäiste, kiuslike või mis kõige hullem, abitute nunnudena, siis tekibki tarbimisele orienteeritud kultuuris eakate suhtes vastumeelsus.
Meedia mõju vananevate inimeste minapildile ei saa alahinnata. Isegi meestel on igavest noorust ja ilu ülistavas ühiskonnas parajalt raske toime tulla, aga naised kannatavad selle tõttu veelgi enam. Põhjus on selles, et mehi on ajalooliselt iseloomustanud midagi niisama väärtuslikku kui noorus – nimelt võim. Naised on alles hiljuti hakanud võimu juurde pääsema. Mees võib olla kortsuline ja hallipäine, kuid ta kõrge ühiskondlik või majanduslik positsioon korvab tema kehalised puudused. Naistel nii hästi ei lähe. Kui vanema mehe kohta märgitakse, et ta on soliidses eas, siis naine väidetakse tihti olevat närtsinud või ühe jalaga hauas. Ühiskonna surve sunnib teda oma vanust
varjama ja sellel on sageli valusad tagajärjed. Tänapäeva naisel on pärast menopausi elada veel üks kolmandik oma elust, kuid massikultuur annab mõista, et kui ta pole enam noor, heas vormis ega saa enam lapsi, on ta samahästi kui nähtamatu. Mõned mu sõbrannad on tohutult pingutanud, et ilukirurgia abiga oma nooruslikku välimust säilitada, ja kuigi tulemustega kaasneb näiline rahulolu, peitub soovis looduse antut ümber teha nii mõnigi kord sügav ahastus. Meid sunnitaks nagu lakkamatult võitlema ette kaotatud võitlust aja ja loodusseadustega. See käitumine on nii meie endi kui ka elu ringkäigu koha pealt võigas ja ebainimlik. Me justkui tormaks sügisestel väljadel ringi ja maaliks imekaunid punased ja kuldkollased lehed üle rohelise värviga. Nii raisatakse palju aega ja energiat.
Võtame näiteks plekid mu kätel. Ehkki need mind ei sega, haavab mind sõnum, mida nende kohta televisioonis edastatakse. „Neid nimetatakse maksalaikudeks, kuid minu arvates on need inetud!” teatab vanem naine Porcelana pleegituskreemi reklaamis.
Seda reklaami nähes tekitab mu keha normaalne protsess minus rahutust. Kui aga sõnumi enda jaoks ümber teen – „Neid peetakse inetuks, kuid mina nimetan neid maksalaikudeks!” –, siis väärkujutelm hajub ning selle asemele jäävad vaid sügisesed lehed.
Kogesin seda omal nahal paar aastat tagasi, kui La Prairie ettevõte kutsus mind enda nimel esinema. La Prairie on Šveitsi firma, mis toodab kallihinnalist vananemisvastast kosmeetikat. Nad olid kuulnud, et pean vananemise kohta loenguid, ja lootsid, et minu esinemine annab nende toodetele üleloomuliku varjundi. Harilikult poleks ma sellist pakkumist vastu võtnud, sest hiljem oleks mulle hakatud ette heitma, et tähelepanu pööramine nii maistele asjadele nagu keha noorendamine rikub minu kui vaimse õpetaja mainet. Kuid La Prairie lubatud 6000 dollarit tähendasid meie sihtasutusele, mis toetab pimedate kaeoperatsioone, paljusid silmapaare. Seega jäin nõusse.
Pidin esinema Beverly Hillsi Saksi kaubamaja kahesajale kõige varakamale kliendile.
Istusin koos teiste kõnelejatega väikse laua taha kuulama nahahooldusspetsialisti, kes pidi õpetama, kuidas nahka terve ja elastsena hoida. „Teeme väikse katse,” ütles ta, „asetage käed lauale ja näpistage viis sekundit oma nahka. Vaadake, kui kiiresti läheb nahk tagasi oma kohale. Kui see vajub kohe alla, olete heas vormis. Vastasel korral on põhjust muret tunda!” Väike värin hinges, sirutasin käe välja ja näpistasin, kuid kui lahti lasksin, jäi nahk üles ning kui ma poleks seda ise alla silunud, oleks see jäänud nii terveks päevaks. Kõik vaatasid mind jahmunult. Kuidas ma küll niiviisi elan? Hiljem saadeti mulle suured potsikutäied võideid ja kreeme, mis pidid mu naha taas elastseks tegema.
Meie kultuurikuvandid tekitavad tunde, nagu oleks vananemine mingisugune äpardumine, nagu oleks jumal teinud vea. Kui jumal oleks nii tark nagu reklaamid, jääksid inimesed igavesti nooreks, kuid kuna ta seda pole, päästavad meid ainult teadus- ja ärisaavutused. Kas panete tähele, kui kummastav on see väide ja kui palju see kannatusi põhjustab? Meeleheitlikus võitluses pidurdamatu protsessi vastu, mis väljendub kanavarvastes, venitusarmides ja paistetavates liikmetes, on meil kaks ühtviisi halba valikut – peita ja suurendada, kohendada lasta ning musklit kasvatada, et klammerduda noorusliku välimuse külge, või kurvalt alla anda ja pidada end läbikukkunuks, kõrvalejäetuks, ohvriks või narriks.
Vananemisprobleemist pasundatakse kõikjal. Kardetakse, et sotsiaalkindlustussüsteem läheb pankrotti, sest toetust vajavaid eakaid on nii palju. Majandusteadlaste silmis pole vanad inimesed mitte ainult murekoht, vaid põhjustavad lausa katastroofi. Kuid meie pole selles ju süüdi!
Majandusteadlaste, poliitikute, sotsiaalhoolekandeasutuste, reklaamiärimeeste, statistikute
ja meditsiinitöötajate sõnavõttudest jääb valdavalt kõlama sõnum, et vananemine on raske sotsiaalne haigus, paratamatus, mis kurnab ühiskonda ja solvab esteetilisi väärtusi. Kuna sellest ei saa lõpuks üle ega ümber, tuleks sellega toime tulla nagu kroonilise haigusega, nagu näiteks pidalitõvega – või nagu kutsumata külalisega, kes pakib asjad lahti ega kavatse kuhugi minna. Vanu inimesi peetakse koormaks, nad pole enam vajalikud.
Raamat ilmub müügile 25. oktoobril.
Betty Friedan kirjutas oma vananemisele pühendatud teoses järgmist: „Noored peavad vanu inimesi ahneteks tüütusteks, sest lähme neile nii palju maksma.”
Selle ilmse väärarusaamaga ei tehta ülekohut mitte ainult eakatele, vaid kummitatakse paratamatult ka noori. Üks Hiina rahvajutt, mis mulle väga meeldib, toob selle kohta kõneka näite. Lugu räägib vanast mehest, kel pole enam jõudu, et aias või toas toimetada. Ta istub lihtsalt terrassil ja vaatab taamal laiuvaid põldusid, sellal kui ta poeg maad künnab ja peenraid rohib. Ükspäev jääb poeg oma isa silmitsema ja mõtleb: „Mis kasu sellest vanamehest on? Ta sööb meid lihtsalt paljaks. Pean oma naisele ja lastele mõtlema. Tal oleks juba aeg siitilmast lahkuda!” Ta meisterdab suure puust kasti, veeretab käruga selle terrassi juurde ja ütleb taadile: „Roni sisse, isa.” Isa heidab kasti, poeg paneb sellele kaane peale ja veab kasti kaljuäärele. Kaljuäärele jõudnud, kuuleb ta kastist korraga koputust. „Mis on, isa? ” küsib poeg. Isa vastab: „Viska mind lihtsalt kaljult alla ja jäta kast alles. Seda läheb kunagi tarvis su lastel.”
Kui me ei taju elu kulgemist – pole vahet, kas oleme parasjagu vanad või noored –, siis jäämegi vananemist käsitlema kui midagi meie kultuuri sobimatut ja peame eakaid inimesi kuidagi teistsuguseks. Meie moodsas kultuuris, mis on allutatud tehnoloogiale, hinnatakse tarkusest oluliselt rohkem informatsiooni.
Neid kahte tuleb üksteisest eristada. Informatsioon tähendab teadmiste omandamist, haldamist, levitamist ning andmete säilitamist. Tarkus tähendab midagi sellest erinevat, kuid ometi sama tähtsat: meele puhastamist ja vaigistamist, südame järgi tegutsemist ning mõtete ja tunnete maagilist ühendamist. Tarkus ei tähenda informatsiooni analüütilist ja järjepidevat töötlemist. Tarkus tähendab, et vaadeldakse kogu tervikut kaugemalt, eristatakse olulist ebaolulisest ja hinnatakse asjade tähendust ja sügavust.
Sellist tarkust esineb meie kultuuris harva. Pigem on meil siin haritud inimesed, kes tahavad näida arukad, olemata kahjuks jõudnud sellisele vaimsele tasemele, kus sünnib tõeline tarkus.
Moodsate väärtuste äraspidisusest saame aru siis, kui viibime mõnda aega mõnes traditsioonilises ühiskonnas, kus noored hindavad vanemate põlvkondade teadmisi.
Mõni aasta tagasi sõitsin ühte India külla, kus olin varemgi kauem peatunud. Üks vana sõber, kellele külla läksin, ütles mulle: „Sa oled kõvasti vanemaks jäänud, Ram Dass!”
Kuna elan USAs, tõmbusin kohe kaitsesse ja mõtlesin endamisi: „Jessas, omast arust näen küll päris hea välja.”
Kui aga sõbra hääletooni üle korraks mõtlema jäin, lahtus mu pahameel kohemaid.
Ta hääles oli kõlanud austus, mis oleks nagu mõista andnud: „Sinuga on kõik hästi, kulla sõber! Oled lõpuks vanaks saanud! Seetõttu väärid lugupidamist, sinu peale saab loota ja sind tasub kuulata.”
Kultuuris, kus tähtsustatakse tarkuse asemel informatsiooni, peetakse eakaid inimesi sama iganenuks nagu vanu arvuteid. Tõelisest väärtusest vaadatakse mööda – nimelt sellest, et tarkus on inimese elus üks harvu asju, mis aja jooksul ei vähene. Kõik muu võib hääbuda, aga kui elame mõtestatud elu, võtame vastu elu õppetunnid ja meie tarkus kasvab kuni surmani. Traditsioonilistes kultuurides, mis püsivad põlvkonnast põlvkonnani muutumatuna, on kerge mõista, kui olulised on targad vanad inimesed, kuid meie kultuuris pole tarkus sugugi nii põnev või vajalik kui internetis surfamine. Tunneme, et peame tormama, et ajaga kaasas käia, et õppida kasutama uut Windowsi või proovida jõusaalis Stairmasteri trenažööri.
Vanasti oli mul arvuti küljes silt kirjaga „Vana koer õpib uusi trikke”, kuid viimasel ajal olen hakanud mõtlema, palju neid tegelikult veel omandada tahan. Kui palju neetud kasutusjuhendeid ma oma elu jooksul veel lugema pean? Kas poleks kergem lihtsalt ajast maha jääda?
Muidugi pole kerge ajast maha jääda ja vananemist sujuvalt ja sündsalt omaks võtta, kui kultuur sellist muutust ei väärtusta ega eakatesse lugupidavalt ei suhtu. Korraldame koos New Yorgi Omega instituudi kolleegidega eakate vestlusringe. Rühma vanimad inimesed istuvad suures ringis ja nooremad nende selja taga. Järgime Ameerika põlisrahvaste kommet ja kasutame jutupulka: kui aeg on küps, läheb keegi seesmises ringis istujatest ringi keskele, võtab sealt jutupulga, naaseb oma kohale ja jagab rühmale oma tarkusi. Kombekohaselt alustatakse kõnelemist sõnaga „ja …” ning lõpetuseks öeldakse: „Ma olen rääkinud.” Kõigil on võimalus oma teadmisi jagada ja nii muutuvad need kogu rühma kollektiivseks tarkuseks. Selle rikastava kogemuse mõjul löövad paljud inimesed särama, sest vestlusringis saadakse aru, et kõikidel on omalt poolt midagi lisada vanema põlvkonna tarkusemosaiiki. Vestluse lõppedes märgivad paljud: „Ma pole sellise rolliga üldse harjunud, sest mul pole kunagi varem palutud oma teadmisi jagada.” See kurb tähelepanek, mis käib nii eakate endi kui ka nende väärtust eirava kultuuri kohta, läheb paratamatult hinge.
Olukord muutub mõistagi alles siis, kui eakad selle nimel võitlema hakkavad. Me ei saa oodata, et noored meile tormi jookseksid ja meilt teadmisi anuksid, meenutades meile meie vastutust ühiskonna ees. Et muutust algatada, peame meie, eakad, esiteks ise kultuurilistest eelarvamustest vabanema ja teadvustama kõike erilist, mida saame ühiskonnale pakkuda. Meie, targad vanad inimesed, rikastame ühiskonda omadustega, mis säilitavad meie ohustatud maailmas terviklikkust ja tasakaalu: säästlikkuse, kannatlikkuse, enesesse süüvimise ja tõearmastusega ning elukogemusest võrsunud naljasoonega. Just neist joontest on meie ühiskonnal vajaka.
RAM DASS „Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga“, Pilgrim 2015
Raamat tuleb müügile 25. oktoobril!