Raamat ilmub müügile 25. oktoobril.

Betty Friedan kirjutas oma vananemisele pühendatud teoses järgmist: „Noored peavad vanu inimesi ahneteks tüütusteks, sest lähme neile nii palju maksma.”
Selle ilmse väärarusaamaga ei tehta ülekohut mitte ainult eakatele, vaid kummitatakse paratamatult ka noori. Üks Hiina rahvajutt, mis mulle väga meeldib, toob selle kohta kõneka näite. Lugu räägib vanast mehest, kel pole enam jõudu, et aias või toas toimetada. Ta istub lihtsalt terrassil ja vaatab taamal laiuvaid põldusid, sellal kui ta poeg maad künnab ja peenraid rohib. Ükspäev jääb poeg oma isa silmitsema ja mõtleb: „Mis kasu sellest vanamehest on? Ta sööb meid lihtsalt paljaks. Pean oma naisele ja lastele mõtlema. Tal oleks juba aeg siitilmast lahkuda!” Ta meisterdab suure puust kasti, veeretab käruga selle terrassi juurde ja ütleb taadile: „Roni sisse, isa.” Isa heidab kasti, poeg paneb sellele kaane peale ja veab kasti kaljuäärele. Kaljuäärele jõudnud, kuuleb ta kastist korraga koputust. „Mis on, isa? ” küsib poeg. Isa vastab: „Viska mind lihtsalt kaljult alla ja jäta kast alles. Seda läheb kunagi tarvis su lastel.”
Kui me ei taju elu kulgemist – pole vahet, kas oleme parasjagu vanad või noored –, siis jäämegi vananemist käsitlema kui midagi meie kultuuri sobimatut ja peame eakaid inimesi kuidagi teistsuguseks. Meie moodsas kultuuris, mis on allutatud tehnoloogiale, hinnatakse tarkusest oluliselt rohkem informatsiooni.
Neid kahte tuleb üksteisest eristada. Informatsioon tähendab teadmiste omandamist, haldamist, levitamist ning andmete säilitamist. Tarkus tähendab midagi sellest erinevat, kuid ometi sama tähtsat: meele puhastamist ja vaigistamist, südame järgi tegutsemist ning mõtete ja tunnete maagilist ühendamist. Tarkus ei tähenda informatsiooni analüütilist ja järjepidevat töötlemist. Tarkus tähendab, et vaadeldakse kogu tervikut kaugemalt, eristatakse olulist ebaolulisest ja hinnatakse asjade tähendust ja sügavust.
Sellist tarkust esineb meie kultuuris harva. Pigem on meil siin haritud inimesed, kes tahavad näida arukad, olemata kahjuks jõudnud sellisele vaimsele tasemele, kus sünnib tõeline tarkus.
Moodsate väärtuste äraspidisusest saame aru siis, kui viibime mõnda aega mõnes traditsioonilises ühiskonnas, kus noored hindavad vanemate põlvkondade teadmisi.
Mõni aasta tagasi sõitsin ühte India külla, kus olin varemgi kauem peatunud. Üks vana sõber, kellele külla läksin, ütles mulle: „Sa oled kõvasti vanemaks jäänud, Ram Dass!”
Kuna elan USAs, tõmbusin kohe kaitsesse ja mõtlesin endamisi: „Jessas, omast arust näen küll päris hea välja.”
Kui aga sõbra hääletooni üle korraks mõtlema jäin, lahtus mu pahameel kohemaid.
Ta hääles oli kõlanud austus, mis oleks nagu mõista andnud: „Sinuga on kõik hästi, kulla sõber! Oled lõpuks vanaks saanud! Seetõttu väärid lugupidamist, sinu peale saab loota ja sind tasub kuulata.”
Kultuuris, kus tähtsustatakse tarkuse asemel informatsiooni, peetakse eakaid inimesi sama iganenuks nagu vanu arvuteid. Tõelisest väärtusest vaadatakse mööda – nimelt sellest, et tarkus on inimese elus üks harvu asju, mis aja jooksul ei vähene. Kõik muu võib hääbuda, aga kui elame mõtestatud elu, võtame vastu elu õppetunnid ja meie tarkus kasvab kuni surmani. Traditsioonilistes kultuurides, mis püsivad põlvkonnast põlvkonnani muutumatuna, on kerge mõista, kui olulised on targad vanad inimesed, kuid meie kultuuris pole tarkus sugugi nii põnev või vajalik kui internetis surfamine. Tunneme, et peame tormama, et ajaga kaasas käia, et õppida kasutama uut Windowsi või proovida jõusaalis Stairmasteri trenažööri.

MUIDUGI POLE KERGE AJAST MAHA JÄÄDA JA VANANEMIST SUJUVALT JA SÜNDSALT OMAKS VÕTTA.

Vanasti oli mul arvuti küljes silt kirjaga „Vana koer õpib uusi trikke”, kuid viimasel ajal olen hakanud mõtlema, palju neid tegelikult veel omandada tahan. Kui palju neetud kasutusjuhendeid ma oma elu jooksul veel lugema pean? Kas poleks kergem lihtsalt ajast maha jääda?
Muidugi pole kerge ajast maha jääda ja vananemist sujuvalt ja sündsalt omaks võtta, kui kultuur sellist muutust ei väärtusta ega eakatesse lugupidavalt ei suhtu. Korraldame koos New Yorgi Omega instituudi kolleegidega eakate vestlusringe. Rühma vanimad inimesed istuvad suures ringis ja nooremad nende selja taga. Järgime Ameerika põlisrahvaste kommet ja kasutame jutupulka: kui aeg on küps, läheb keegi seesmises ringis istujatest ringi keskele, võtab sealt jutupulga, naaseb oma kohale ja jagab rühmale oma tarkusi. Kombekohaselt alustatakse kõnelemist sõnaga „ja …” ning lõpetuseks öeldakse: „Ma olen rääkinud.” Kõigil on võimalus oma teadmisi jagada ja nii muutuvad need kogu rühma kollektiivseks tarkuseks. Selle rikastava kogemuse mõjul löövad paljud inimesed särama, sest vestlusringis saadakse aru, et kõikidel on omalt poolt midagi lisada vanema põlvkonna tarkusemosaiiki. Vestluse lõppedes märgivad paljud: „Ma pole sellise rolliga üldse harjunud, sest mul pole kunagi varem palutud oma teadmisi jagada.” See kurb tähelepanek, mis käib nii eakate endi kui ka nende väärtust eirava kultuuri kohta, läheb paratamatult hinge.
Olukord muutub mõistagi alles siis, kui eakad selle nimel võitlema hakkavad. Me ei saa oodata, et noored meile tormi jookseksid ja meilt teadmisi anuksid, meenutades meile meie vastutust ühiskonna ees. Et muutust algatada, peame meie, eakad, esiteks ise kultuurilistest eelarvamustest vabanema ja teadvustama kõike erilist, mida saame ühiskonnale pakkuda. Meie, targad vanad inimesed, rikastame ühiskonda omadustega, mis säilitavad meie ohustatud maailmas terviklikkust ja tasakaalu: säästlikkuse, kannatlikkuse, enesesse süüvimise ja tõearmastusega ning elukogemusest võrsunud naljasoonega. Just neist joontest on meie ühiskonnal vajaka.

RAM DASS „Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga“, Pilgrim 2015

Raamat tuleb müügile 25. oktoobril!