Ene Ergma: Bulgakovi Woland rääkis sulatõtt - inimesed ei muutu


Ene Ergma
Foto: Sven Arbet

„Kõige rohkem püüdsid mu toolijalga närida sotsid, tol ajal siiski edutult. Ja mis oli veel huvitavam – nii mõnedki korrad toetas mind hoopis kõige suurem opositsioonipartei, Keskerakond. Selgitust sellisele toetusele ma anda ei oska,“ meenutab kauaaegne Riigikogu esimees Ene Ergma oma värskes raamatus „Kosmosemutt“.

Loe veel

Päev või paar enne esimest riigikogu istungit tegi Urmas Reinsalu mulle ettepaneku võtta vastu riigikogu esimehe koht. Ma pole kunagi tundnud huvi, miks see ettepanek just minule tehti, aga ma tajusin seda vastu võttes väga tõsist vastutust. Ma olin esimene naisterahvas nii kõrgel tasemel.
Kahjuks pean nõustuma oma sookaaslastega, kes ütlevad, et naistele esitatakse poliitikas – ja eks mujalgi – tunduvalt kõrgemaid nõudmisi kui meestele. Meespoliitikute eksimuste ja ämbrisse astumiste puhul vaadatakse nendele kui beebidele, kes on oma püksid täis teinud ja nüüd haledalt nutavad – kohe on kohal head lohutajad, kes lapsukese tagumiku puhtaks pühivad ja ta siis järgmisele soojale kohale sokutavad. (Muide, kunagi nõukogude ajal nägin üht Edgar Valteri kihvti karikatuuri, kus hea onu tõstab oma püksid täis teinud onukese ühelt direktorikohalt teisele. Vaadake, mis praegu toimub meie Eesti poliitikas – ja te saate aru, et midagi ei ole muutunud. Bulgakovi Woland rääkis sulatõtt: inimesed ei muutu.) Aga kui naispoliitik teeb samasuguseid vigu, siis on maailm otsekohe hukas: meedia tambib ta maatasa, ei mingit poputamist, kohe leitakse, et tema õige koht hõlmab kolme k-d: Kirche, Kinder, Küche. Umbes kaheksa aastat tagasi kirjutas üks Postimehe ajakirjanik, kes jälgis Ameerika Ühendriikide presidendikandidaatide valimisvõitlust, et proua Clintoni näol peegeldub soov teha karjääri. Olin sellisest leiust väga üllatunud – ajakirjaniku arvamuse kohaselt tassiti niisiis härra Obamat väevõimuga, veeti suure köiega valimisvõitlusesse, ta ise ei soovinud seda üldse?!
Millist lollust on küll võimalik sulepeast – tänapäeval arvutist – välja imeda. Muide, olen mitmeid kordi mõelnud, et tehniline progress, mis on andnud meile arvutid jms, ei ole teisest küljest vaadates kaugeltki positiivne nähtus. Kui infot peaks raiuma kivisse, siis oleks lolle mõtteid ja väljaütlemisi kindlasti mitu korda vähem.

Seotud lood:


Samas ei jaga ma ka mõne Eesti naispoliitiku hüsteerilisi mõtteid soolise võrdõiguslikkuse kohta – s.t lootust, et mees- ja naispoliitikute osatähtsuse tasakaalutuse lahendab kvootide sisseviimine. Mulle meeldib, kui mind ümbritsevad targad ja intelligentsed mehed, kes on minust füüsiliselt tugevamad ja kelle juures ma tunnen ennast kaitstuna. Kahjuks olen eluteel selliseid harva kohanud, ilmselt olen ise lati liiga kõrgele pannud ...
Esimene aasta riigikogu esimehe ametis kujunes mulle, nagu arvata võite, raskeks. Kõike õppisin käigupealt ja seda, mida endale selgeks teha, oli tohutult palju. Lisaks igapäevasele töökorraldusele, mis oli uus ja tundmatu, tuli tegelda ka rahvusvahelises plaanis tähtsate küsimustega, Eesti valmistus ju liituma NATOga ja astuma Euroopa Liitu. Tagantjärele on ka mul endal keeruline aru saada, kuidas ma välja vedasin – kuidas suutsin olla kümme aastat riigikogu spiiker. Kõige rohkem püüdsid mu toolijalga närida sotsid, tol ajal siiski edutult. Ja mis oli veel huvitavam – nii mõnedki korrad toetas mind hoopis kõige suurem opositsioonipartei, Keskerakond. Selgitust sellisele toetusele ma anda ei oska.
Kui ma parlamenditöös midagi eriliselt vihkasin, siis oli see venitamistaktika: need mõttetud kümneminutilised vaheajad enne hääletust. Täielik mõttetus, mis pani meid kõiki, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, väga tobedasse olukorda. Eriti riigieelarve arutelul, kus opositsioon esitas n arvu muudatusettepanekuid (väga tihti täiesti mõttetuid, näiteks ehitada maja ninasarvikule Tallinna loomaaias, millega tuli välja toona veel Keskerakonna ridadesse kuulunud Olga Sõtnik, jne), millest vaid üksikud olid arutelu väärt – eesmärgiga halvata riigikogu normaalset tööd. Ühel niisugusel ööistungil juhtus minuga see, et kaotasin vihastades närvi ja põrutasin järjekordsele tobedale repliigile enne vaheaja algust vastuseks – täiesti unustades, et mikrofon on lahti – „Idioodid!“ See avaldus jäi valvsatele ajakirjanikele Õhtulehest kõrvu – ja mitte ainult nendele, seda kuulis ka üks Keskerakonna fraktsiooni esindaja, kes kohe minu käest aru päris ja kelle ees ma vabandasin. Järgmisel päeval sain Õhtulehest meili küsimusega, mida ma oma ütlemisega mõtlesin. Vastasin: „Dostojevski „Idiooti“ loomulikult!“ Seepeale tuli ajakirjanikult uus kiri palvega lahti seletada, mida ma silmas pidasin – lugejad ei saa muidu aru. Ma jätsin sellele palvele vastamata.

Ene Ergma, Lea Arme „KOSMOSEMUTT“, Tammerraamat 2016

http://www.tammerraamat.ee/raamatud/10-416/elulugu/kosmosemutt