Hommikul tegin lähemalt juttu sloveenlanna Nika ja sakslanna Kathriniga, kelles oli pisut ka poola verd. Tedretähniline ja roheliste silmadega Kathrin oli tõeline kunstiinimene. Ta oli 32-aastane, elas Berliinis ja töötas ühe ajakirja juures illustraatorina. Ta suitsetas palju. Palverännule oli ta tulnud oma vanade roosade kulunud saabaste, kahe lillelise pluusi ja kulunud pükstega. Erinevalt teistest ränduritest polnud tal mitte kunagi oma jalgadega probleeme. Kui kõndisime, võttis ta tihti kotist väikese joonistusploki ja hakkas hetki püüdma, visandades kiirete pliiatsitõmmetega üles huvitavaid inimesi, tänavavaateid ja loodust. Ta oli lõputult õnnelik inimene, sest oskas oma elu täiel rinnal nautida.
Sloveenlanna Nika oli 39-aastane pikk särasilmne sale naine, kes kõndis Põhjateed koos oma kokkerspanjeli Viliga. Kodumaal töötas ta laboratooriumis ja valmistas võltshambaid. Tegemist polnud aga tagasihoidliku laborinohikuga, vaid väga lõbusa, jutuka ja naeruhimulise inimesega. Ta oli alustanud Põhjateed täitsa algusest, Iruni linnast, ja kavatses vapralt koos oma noore hüperaktiivse koerakesega Santiagosse jõuda. Nimelt oli Nika kunagi ammu käinud Prantsuse teel (Camino Francés) kõndimas, seal kohanud koos kolme koeraga rändavat noormeest, kellesse ta oli lootusetult ära armunud. Hiljem oli ta otsustanud, et tahab samuti koos koeraga palverännule minna.
Tookord polnud tal ei koera ega raha uue rännaku jaoks ja palverännul tekkinud armastus läks mõne aja pärast nurja. Aastaid hiljem tuli ta aga Hispaaniasse tagasi oma unistust püüdma. Ta sõbrad olevat talle öelnud, et ta on peast segi läinud. Koeraga koos 900 kilomeetrit kõndida olevat hullumeelsus, ta tehku oma puhkusega parem midagi asjalikku.
Sõbrannad muretsesid, kuidas kavatseb Nika seitse nädalat vaid kolme pluusi ja kahe paari pükstega hakkama saada. Võimatu! Tõelised raskused ilmnesid Nikal öömajades, mille uste peal laiutas suur silt, kus oli kirjas, et koeri öömajale ei lubata. Vaest Vilit ei saanud ka üksinda õue magama jätta, sest siis oleks tema kurblik ulgumine lausa Santiagosse ära kostnud. Läbirääkimiste tulemusena leidsid hospitalero’d sloveenlannale enamasti koha kuskil tagaruumis või köögis madratsi või diivani peal. Castro Urdialese öömajas, kus mina laua all magasin, paigutati Nika koos koeraga näiteks pesuruumi. Teistes paikades pandi talle vahel madrats õue ja ta magaski õues. Mõnikord lubati teda koeraga isegi teiste juurde magamisruumi. Esimesed päevad olevat olnud talle aga väga rasked. Ta oli valanud palju pisaraid ja leidnud, et oleks pidanud sõpru kuulama ja koera oma Ljublana lähedal asuvasse koju jätma. Tasapisi oli ta aga harjunud, et iga kord tuleb koera pärast õiendamist, ja võttis olukorda rahuliku südamega, uskudes, et asjad kuidagi ikka lahenevad.
Sattusime sel septembripäeval neljakesi – mina, Kathrin, Nika ja koer Vili – teekonda alustama ja klappisime omavahel hästi esimesest hetkest peale. Edaspidi kõndisime mitmeid päevi koos. Ega me Nika ja Kathriniga üksteise elus surkinud: mis jutu sees välja tuli, see tuli, mis jäi ütlemata ja mõistatuseks, see jäigi nii. Sain tasapisi teada, et Kathrin oli kooliajal ja kahekümnendates eluaastates olnud täielik punkar, et ta elas siis metsikut hipielu Berliini ühes kommuunis, mis oli ühtlasi ka kuulus tänavateater, et tal oli Iraagist pärit peigmees, et ta on palju kanepit suitsetanud ja raha on tal olnud alati vähe. Nika kohta selgus, et ta on paljulapselisest usklikust perest, et ta isa on hiljuti surnud ja et ta armastab piiritult oma tööd ja mägedes jalutamist. Elukogemuste jagamisest tähtsam oli meie kooskulgemise side. Kõndisime väga palju vaikuses ja mõtlesime omi mõtteid, sest meil kõigil oli käia oma tee.
Vili oli meist alati kaugel ees, nuuskis uusi lõhnu ja kargles ringi.
Nika lasi Vilil enamasti lahtiselt ringi joosta, ainult suuremates linnades sidus talle jalutusrihma külge. Vili kaelarihma küljes rippus väike merikarbike, mis tähistas, et tegu on palverändurist koeraga. Iga kord, kui kuhugi külla jõudsime, algas koerte kontsert. Meid haukusid nii suured, keskmised kui väiksed koerad, kes kõik üritasid meeleheitlikult endast märku anda ja oma aedadest välja hüpata, et Viliga tutvust teha. Enamasti oli see pilt niivõrd naljakas, et me ei suutnud naeru pidada. Nika tegi vahetpidamata koeranähvitsatest pilti ja naeris oma helisevat naeru. Üldiselt olid Hispaania koerad Vili vastu sõbralikud ja niiviisi oli Vilil palverännu lõppedes tohutu hulk kohalikke semusid.
Teine lugu oli aga kassidega, kelle ees Vilil oli juba lapsepõlvest saadik suur hirm, kuna kunagi olid kaks kassi ta koonu ära kraapinud. Korra ei saanud me isegi mööda tänavat edasi minna, sest uhke kass istus ülbelt oma maja ees. Vili piidles kõutsi hirmunud pilgul ja ei liikunud paigast. Lõpuks pidime kassi ära hirmutama ja Vili söandas siis pika palumise peale suure kaarega meie juurde sibada.
Alatasa uurisid kohalikud, kas see tore pruun koerake on end meile kuskilt külge kleepinud, sest vahel saadavad hulkuvad koerad palverändureid kilomeetrite viisi. Kuuldes, et koer kõnnib koos perenaisega Santiago poole, olid nad väga imestunud, tõid Vilile küpsiseid, vorsti ja muud head-paremat, kiitsid teda ja tegid talle pai. Mina tõlkisin hispaanlaste jutu Nikale. Sloveenlanna naeratas rahulolevalt ja seletas küsijatele: „Jah, see on minu koer. Jah, muidugi annan ma talle süüa, mul on seljakotis talle alati kõvasti toitu kaasas. Jah, ta väsib ikka päeva lõpuks ära küll, sest ta läbib rohkem kilomeetreid kui meie: jookseb aina edasi-tagasi. Ei, ta jalgadega on kõik korras, ma panen ta taldadele spetsiaalset kreemi. Jah, öömajades on probleeme, aga ma võin ka väljas magada, mulle sobib kõik.”
13. septembri hommikul otsustasime, et ei viitsi kohe kõndima hakata ja läheme parem kiriku kõrvale kohvikusse hommikust sööma. Lürpisime rõõmsal meelel head Hispaania kohvi ja leidsime, et äkki ei käikski seekord kümneid kilomeetreid, vaid vahiks niisama ringi ja naudiks elu. Plaan tehtud, asusime teele. Enne aga pidime apteegist läbi astuma, sest Kathrinil olid väiksed seedeprobleemid. Apteegis oli leti taga taas ilueedist noormees, kes ei teinud teist nägugi, kui ma talle Kathrini piinliku probleemi hispaania keeles ära seletasin. Nika märkis, et nägus apteeker peaks pigem mõnes suurlinnas modellikarjääri tegema.
Tee äärde jäid viigipuud ja põldmarjapõõsad. Mina omas lolluses ei teadnudki, milline üks viigipuu võiks välja näha. Olin muidugi rohekate viljadega puid tee ääres märganud, aga mul polnud aimugi, et need on viigipuud. Nika ja Kathrin kinnitasid, et viigimarjad on suurepärane hommikusöök, ja kõhklevalt proovisingi ühte vilja. See oli väga maitsev! Edaspidi oli meil mõni päev lausa viigimarjade üledoos, sest sõime neid pööraselt palju. Põldmarjadest ei saanud mul samuti kunagi küll – neid oli kõikjal, nad olid väga mahlased ja isuäratavad ning sõin neid igal võimalikul momendil.
Jalutasime mööda metsavaheteed, kui vastu tulid mees ja naine kahe suure saksa lambakoeraga. Neil oli tükk tegu, et koeri kinni hoida, sest Vili äratas huvi. Meid hoiatati lahtiste karjakoerte, mastifite eest, kes ei halasta, kui inimesed karjale liiga lähedale satuvad. Kui neist ohutus kauguses mööduda, ei tee koerad häda, kui aga karjale ligined, võivad nad sind jalast hammustada, ja kui liiga lähedale satud, siis hoopis kõrri karata. Kathrin teatas, et tema arust tasub mastifitest rohkem karta oravaid, ja rääkis, kuidas kord olevat marutaudis orav ühte tema sugulast hammustanud ja too pidanud hirmsasse haigusse peaaegu ära surema. Õnneks ei näinud me ühtki mastifit ega ka oravat. Nägime kaljuranniku kohal liuglemas hoopis raisakulle, sest camino lookles mere ääres raisakullide kaitseala lähedal. Imetlesime linde kaugelt ja lootsime, et ehk nad meie väikest koera ära ei vii.
Peagi jõudis kätte lõunaaeg. Istusime kaljuservale maha ning koukisime hea-parema kottidest välja ning jagasime üksteisega seda, mis kellelgi kaasas oli. Lõunapikniku pidamine looduses kujunes edaspidi meie väikseks traditsiooniks. Sõime puu- ja aedvilju, leiba, jogurtit, pähkleid ja šokolaadi. Rännul sattusin millegipärast kokku paljude taimetoitlastega, ka Nika ja Kathrin olid taimetoitlased. Piimatooteid nad küll sõid, aga kalast, singist ja vorstist polnud juttugi. Sõin koos nendega taimset toitu ja tundsin, kuidas keha mind selle värske ja tervisliku toidu eest tänas. Muidugi polnud neil midagi selle vastu, kui vahel endale lihakraami ostsin.
Kui kaljuserval einet võtsime ja kauneid ookeanivaateid nautisime, siis kihutas meist mööda terve posu rändureid, kes meid hämmastunud pilgul jõllitasid: näe, istuvad seal ja löövad aega surnuks! Meie plaan oli aga käia vaid kaksteist kilomeetrit ja me liikusime väga aeglaselt.
Meil oli puhkamise, lõõgastumise päev.
Järgmine peatuspaik oli Laredo linnake, mis avanes meie pilkudele kui uhke Miami Beach. Oli laupäev ja kohalikud baarid olid jutlevaid hispaanlasi täis. Istusime meiegi maha ja võtsime väiksed õlled.
See tähendab, et õlut jõime mina ja Kathrin, sest Nika alkoholi üldse ei joo ja tema tellis hoopis mahla. Tellisin õlut sidrunimahlaga, nagu Hispaanias ikka juuakse. Õlu maitses imehästi ega hakanud selle palavaga pähe, vaid hoopis karastas. Hoolimata sellest, et me polnud päeva jooksul palju käinud, olime üsna võhmal. Olime hommikul puhtad riided selga pannud, kuid pärast esimest mäkketõusu oli kõik higist läbimärg.
Pärast puhkepeatust baaris läksime kohalikule Miami Beachile jalutama. Palverännutee küll päris rannaliivalt ei läinud, aga teadsime, et peame nagunii jõudma ranna lõppu, et sealt väikse paadilobudikuga üle lahesopi teise asulasse sõita. Võtsime saapad kergendustundega jalast ja lasime ookeaniveel väsinud varbaid kasta. Sulistasime ja mulistasime, päike kõrvetas nägusid. Ühel hetkel aga hakkas meie poole liikuma pisike patrullauto. Ega me sellele suurt tähelepanu pööranud, kuni autoke meie kõrval peatus ja vihase näoga vetelpäästja sealt välja hüppas. „Koerad pole rannas lubatud,” teatas ta. Ma seletasin vetelpäästjale hämmastunult, et olime Laredosse tulles kohalikelt uurinud, kas koeraga rannas jalutada võib, ja nad olid vastanud, et rannahooaeg ammu läbi, muidugi võib. Vetelpäästja käratas, et kohalikud ei tea midagi ja kui me ei taha trahvi saada, siis mingu me heaga minema. Mis seal ikka, kolisime siis rannapromenaadile ja ei lasknud tujul langeda.


Paadisadamat ranna lõpus aga ei paistnud, nägime hoopis kahte õnnelikku inimest, noorpaari, kellest pilves ilma kiuste ookeani taustal pilte tehti. Meile öeldi, et sadamat kui sellist polegi, aga paat ilmub varsti välja ja viib meid kümne minutiga teisele poole lahte. Kohalikel oli õigus: peagi podises kalda äärde paadikökats, välja aeti igerik sild ja tulijad ronisid kaldale ning meie ronisime paati. Ärasuitsetatud näo, pikkade juuste, punkaririietuse ja kuldhammastega paadimees müüs meile ilmatu kallid piletid ja sõit võis alata. Küll oli tore ilma kondimootorit kasutamata edasi liikuda! Teisel kaldal ootas meid Santoña küla, kus parajasti käis mingi festival. Nii kui paadist maha astusime, üritati meile vihmavarjusid, käekotte ja kübaraid maha parseldada.
Teadsime, et selles külas albergue’t ei ole ning tuleb ööbida mõnes tavalises hostelis, mis palveränduritele natuke soodsama hinnaga öömaja pakub. Olin varem internetist lugenud, et üks sealne noortehostel on päris asjalik, ja proovisime seda üles leida. Kohalikel oli aga omamoodi arusaam, kuidas me sinna minema peaks. „Minge siit ranna äärest,” soovitas üks. „Minge läbi küla, siis kõndige vasakule, siis paremale, siis vasakule,” soovitas teine. Me ei saanud suurt midagi aru ja Kathrinil kaasas olev tark raamat ei teinud samuti asja paremaks. Leidsime tänava äärest ühe kiriku ja siirdusime sinna teejuhiseid ja palverännutempleid küsima. Vili jäi pettunult, aga kuulekalt kiriku ette istuma. Kirikuteenriks oli kummaline mees (Või oli ta naine?), kes märkis oma paberitesse hoogsalt üles, et 13. septembril käis kiriku juures palverändurist koer Vili Sloveeniast. Teevad ju religioossed asutused palverändurite kohta statistikat ja enamasti uuritakse ka, mis põhjustel palverändu tehakse ja mis töökohal rändurid töötavad.

Maarja Paesalu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele“, kirjastus Pilgrim 2016