Mida sa neist esimese hooga arvad? Kas seda, et nad on primitiivsed koopainimesed, kes parimal juhul suudavad looma taga ajada ja tappa, aga muidu pole võimelised midagi keerulisemat mõtlema? Nii on võib-olla tõesti lihtne arvata, aga tegelikult ei erine nad sinust eriti millegi poolest. Nad ei räägi küll sama keelt ja loomulikult on neil hoopis teised kogemused, aga suures osas toimite te ühtemoodi. Põhimõtteliselt on neil ju samasugused vaimsed eeldused ja tunded nagu sinulgi. 12 000 aasta jooksul ei ole meie, inimesed, eriti palju muutunud.

Seevastu on vaid viimase 100 aasta jooksul erakordselt palju muutunud meie elustiil ja võrreldes 12 000 aasta taguse ajaga on see muutus tohutu. Sa elad materiaalses heaolus ja sul on olemas tehnilised abivahendid, mida nemad ei saaks endale isegi oma meeletuimas unistustes ette kujutada. Sa elad hoopis teistsugustes sotsiaalsetes struktuurides. Arvatavasti näed sina ühe nädala jooksul sama palju uusi inimesi, kui nemad kohtavad kogu oma elu jooksul.

Sinu ja nende elustiili vahel on veel üks põhimõtteline erinevus: sinuga võrreldes liiguvad nemad palju rohkem. Ajaloolises mõttes ei ole nemad ainsad. Miljoneid aastaid on meie esiisad olnud kehaliselt palju aktiivsemad, kui oleme meie tänapäeval. Põhjus on lihtne: peaaegu kogu ajaloo vältel on inimesed olnud sunnitud end liigutama, et hankida toitu ja ellu jääda. Selle tulemusena on meil nüüd keha, mis on loodud liikumiseks, ja samamoodi on loodud liikumiseks ka meie aju.

100 aastat võib tunduda igavikuna, rääkimata 12 000 aastast. Bioloogilisest vaatevinklist on see siiski vaid silmapilk. Tihtipeale võtab liikide muutumine evolutsiooni käigus palju aega ja see käib ka meie, inimeste kohta. Inimese aju pole eriti muutunud ei 100 ega ka 12 000 aastaga. Sinu ja minu aju on endiselt savannis, kuigi meie elustiil on nii erakordselt palju muutunud ja viinud meid kaugemale eluviisist, milleks oleme arenenud. Sama käib ka selle kohta, kui palju me liigume. Kuigi me ei pea enam toitu jahtima, vaid võime selle internetist tellida, siis töötab meie aju ikkagi kõige paremini, kui elame teatud määral esiisade kombel – ja ennast liigutame.

Aastate jooksul olen lugenud tuhandeid teadustöid. Kui peaksin valima ühe, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas ja muutis mu vaadet arstiteadusele ja tervisele ning veidi ka elule laiemalt, siis on see uuring, mille käigus vaadeldi magnet­kaameraga umbes sadat kuuekümnendates eluaastates inimese aju. Magnet­­kaamera on aju-uurijatele lausa tehniline ime, vahend, mis sõna otseses mõttes avas uue maailma. Selle kaamera abil võime tänapäeval patsienti kahjustamata tema „kaant” kergitada ja pea sisse vaadata, et reaalajas näha, kuidas aju töötab, kui inimene mõtleb ja teeb erinevaid tegevusi.

Selle uuringu eesmärk oli aru saada, kuidas vananemine aju mõjutab, sest aju vananeb samamoodi nagu nahk, süda ja kopsudki. Aga kuidas see tegelikult toimub? Kas see on midagi, mis on meile lihtsalt määratud ja puudub võimalus seda mõjutada, või õnnestub vananemise kulgu kuidagi pidurdada, näiteks korrapärase kehalise aktiivsuse abil? Nimelt panid teadlased loomadega tehtud katsete põhjal tähele, et puuris ratta sees jooksvate hiirte aju vananeb aeglasemalt.

Uuringus jaotati 60-aastased kahte rühma. Ühe rühma liikmed käisid aasta jooksul paar korda nädalas jalutamas, teine rühm tegi sama tihti rahulikke harjutusi, mis ei kergitanud pulssi. Enne ja pärast mõlemat sorti liikumist uuriti katse­isikute aju magnetkaameraga.

Katseisikud tegid kaamerauuringu ajal psühholoogilisi teste, et oleks võimalik jälgida, kuidas aju töötab. Magnetkaamera näitas, kuidas ajuosad aktiveerusid ja oli näha, kuidas oimu­sagara osad tegid justkui kõrgetasemeliste võrgustikena koostööd kukla- ja otsmikusagaraga.

Kõige tähelepanuväärsem oli aga erinevus nende kahe uuringu vahel, mitte tulemused ise.

Katseisikutel, kes olid aasta jooksul jalutanud, ei paranenud vaid vorm. Neil oli nüüd ka tõhusam aju. Magnetkaamera näitas, et tugevnes ühendus ajusagarate vahel, muu hulgas paranes oimusagara side otsmiku- ja kuklasagaraga. Ajuosad olid üksteisega lihtsalt paremini lõimitud ning see tähendas kokkuvõttes seda, et aju töötas tulemuslikumalt. Kehaline aktiivsus, see tähendab jalutamas käimine, mõjutas ajuühendusi positiivselt.

Kui 60-aastastega tehtud uuringute tulemusi võrreldi samalaadsetega, mida oli tehtud noorematega, siis jõuti järeldusele, et end liigutanud inimeste aju näeb noorem välja. Paistis, et nende aju ei olnud selle aasta jooksul mitte vananenud, vaid muutus hoopis bioloogiliselt nooremaks. Kõige selgem toime paistis silma otsmiku- ja oimusagara vahelises seoses, mida vananemine kõige enam mõjutab. Liikumise toimel pidurdus aju vananemine ühes kõige enam vananevas osas.

Võib-olla on veel tähtsam hoopis see, et lisaks mõõdetavatele tulemustele tekitasid korrapärased jalutuskäigud ka tegeliku erinevuse. Psühholoogilised testid näitasid, et katsealustel, kes käisid jalutamas, paranes nn eksekutiivne kontroll, mis muu hulgas hõlmab algatus- ja keskendumisvõimet ning ülesannete plaanimist.

Avastus näitab, et kehaliselt aktiivsete inimeste aju töötab paremini ja vanuse kasvuga kaasnevaid protsesse on võimalik pidurdada või isegi tagasi pöörata nii, et aju muutub nooremaks.

Võta üks minut ja mõtle selle üle, mida just lugesid. Loe uuesti. Kui see sind rohkem liikuma ei innusta, siis ma ei tea, mis seda võiks teha. Sa tead, et jooksmise abil saad parema vormi ja raskuste tõstmine kasvatab lihaseid, kuid arvatavasti ei teadnud sa, et liikumine ja treening muudavad aju.
Neid muutusi saab mõõta moodsa meditsiinitehnika abil, kuid need mõjutavad väga suurel määral ka sinu vaimset töövõimet.

Anders Hansen "TUGEV AJU. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad". Kirjastus Varrak 2018