Mul on kolm last. Üks juba täis­kasvanu, üks varateismeline ja üks jõuab sinna elik varateismeikka mõne aasta pärast. Ehk siis vastavalt 24-, 8- ja 6aastane. Ma armastan neid kõiki pööraselt – milline lapsevanem ei armastaks. Aga üks meeldib mulle teistest rohkem. Õige pisut ja natukene, aga midagi pole teha: nii vähe, kui seda endale tunnistada tihkan, on mul kolme lapse hulgas lemmik. See on Joosep ehk pesamuna.

Eriti ebaõiglaseks kisub pere­dünaamika muidugi siis, kui lapsi ainult üks ongi. Nüüd peab üks inimene kahele-kolmele mõeldud armastuse ja hoolega toime tulema. Paljulapselises peres on asjad mõnevõrra lihtsamad, ent teatavast ebaõiglusest ei pääse siingi, sest üks laps meeldib paratamatult teistest natuke rohkem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid