“Elu näitab, et kui ema teeb nii, nagu talle on hea, on see kasuks kõigile – sest nii, nagu lastele on hea, teeb ta nagunii,” räägib kirjanik Kai Aareleid. Hea mõte, sest isegi 21. sajandi Eestit iseloomustab ootus, et ema pühendab end tingimusteta pere heaks. Jah, eks me emadena teegi seda, kuid hiljem ei tasu oodata kummardust eneseohverduse eest. Ega lapsed pole tänamatud, nad lihtsalt peavad seda enesestmõistetavaks. Kui oleksime koogist pisut suurema tüki võtnud, oleks ka seda enesestmõistetavaks peetud. Emad ja naised, olge hellad iseenda vastu!

Seda soovitust toetab ka Edinburghi ülikooli professori René Mõttuse artikkel, milles selgub, et lapse isiksuse kujunemisel polegi vanematel määravat rolli. Ühes peres kasvanud õdede-vendade isiksuse­omadused ei kujune sarnasteks, kuigi vanemad tõenäoliselt kasvatavad neid samadele väärtustele tuginedes. Samuti ei ühtlustu laste loomujooned vanemate omadega. Selline teadmine võiks omal moel mõjuda vabastavalt.

Neilgi keerulistel aegadel, millega silmitsi seisame, tuleb olla iseenda parim sõber. Kaks aastat on kestnud kukerpallitavad koroonaolud, püsinud ebakindlus ja vajadus kohaneda. Lisandunud energiakriis võib mõnes peres tõstatada küsimuse: kas suudame järgmisel aastal oma kodu säilitada? Üks raskeimaid valikuid, millega elus silmitsi seista.

Nüüd on aeg kraamida enda seest välja mälestused sellest, mis meile head teeb, ja need otsustavalt käiku lasta.

Head vabariigi aastapäeva kuud!