Elina näitab, et tuleb olla kannatlik ja vaadata, kuhu tee viib. Aga tegutsema peab ikka ka, midagi ei muutu, kui ei riski. Kodus diivanil uusi asju ei juhtu.

Usalda antut. Nagu ütleb ajakirjas üks meie ajastu suuremaid koreograafe Teet Kask: “Olen õppinud, et oma tundlikkust tuleb kaitsta.” Ja samas tunneb, et on vaid tööriist suures Loovuses: “Räägi ükskõik kellega, kes midagi loob – kunstnikuga, kirjanikuga, tantsijaga –, ja nad ütlevad sulle, et nemad on lihtsalt vahendid. Et noote ei kirjuta helilooja, vaid neid kirjutatakse helilooja kaudu.”

Ja me oleme loodud selliseks, nagu me oleme. Hingelt ja kehalt.

Artikkel üle-eelmisest ajakirjast, kus juttu 80aastasest Liina Orlovast, on Delfis üleval pealkirjaga: “Heidit Kaio küpse naise väärtusest: unistan, et millalgi tahaks ajakirja Eesti Naine esikaanel näha küpset naist alasti”. Tagasiside oli tormilisepoolne. Kirjutasid naised, kes tänasid, aga ootamatult palju oli ka mehi, kes tahtsid oma kaasa või üleüldse naise ilu ülistada.

Millest see tuli? Kas see võib olla väsimus ühetaoliste kehade kultusest? Meie kultuuriruumis on nähtaval piinlikkuse piiril edevus Instagramis ja reklaamfotode bikiinitüdrukud palmide all. Naise ilu on standardiseeritud, kuigi teame, et ka noortena oleme erinevad ja aja kulgedes keha muutub. Mitte koledamaks, vaid keha teiseneb. Ka meestel.

Miks me ei näe fotodel päris naisi? Kuhu on kadunud aktifoto? Sensuaalne, pingeline ja salapärane, selline, mis õilistab eripära.

Seekordses ajakirjas läheme maali­stuudiosse akti skitseerima ja vaatame fotograaf Herkki Erich Merila aktifotosid pealkirja all “Ärkamised”, mis sümboolsel moel võiks tähistada uue aasta algust.

Rahuloleva tundega uut aastat!