Ometi kasvas vilumus iga peoga – üsna pea teadsid härrad, kellel tohib kätt suudelda, ja daamid oskasid juba vahet teha suure ja väikese õhtukleidi vahel.

Eelmise aastasaja algul korraldasid oma Tartu kodus regulaarseid vastuvõtte näiteks Oskar ja Aino Kallas, samuti Jaan ja Hilda Tõnisson. Uudne ei olnud mitte niivõrd koosviibimiste vorm kui see, et seltskonnas suheldi senise saksa keele asemel eesti keeles.

Iseseisvas vabariigis kasvas eestlaste jõukus ja mitte üksnes eliit, vaid ka toekas keskklass pidi oskama moodsalt riietuda, oma elukeskkonda kujundada ning viisipäraselt suhelda ja süüa. Siiski võime mitmetest mälestustest lugeda, kuidas esialgu oli ka haritud inimeste hulgas neid, kes tekitasid oma käitumisega piinlikkust. Nii on näiteks legendaarne koolidirektor Elfriede Lender meenutanud, kuidas sajandi algusaastail Toompea lossi kuberneri vastuvõtule kutse saanud ajalehetoimetaja olnud küll korrapäraselt riietatud, frakis ja tsilindris, kuid palituta. Voorimeest ei olevat kokkuhoiu pärast võtnud. Kuna hakanud sadama, siis võtnud vihmavarju ning läinud jalgsi lossi, kalossid jalas. Söögi ajal võtnud apelsini, torganud sellele kahvli sisse ja hakanud koorima nagu kartulit.

Seltskondliku läbikäimise kunsti omandamine võttis aega ning veel 1932. aastal pidi kirjandus- ja teatrikriitik Rasmus Kangro-Pool tõdema, et meie familiaarsus võtab kohati väga lameda ilme, meie kõnelused, taltsutamatu enesetunne laiutuvad piinlikkuseni, meie kohmakus on määratu nõuetavamaiski asjus. Toonased käsiraamatud rõhutasid, et hea kasvatusega inimene on rahulik ja vaoshoitud, igasuguseid liialdusi käitumises peeti naeruväärseks.