Mul on aukartustäratav hulk kodumasinaid ja mulle meeldib, kui nad mõnusal surinal oma tööd teevad. Ehkki nii suure masinapargi kokkuostmine pole just kõige keskkonnasäästlikum, on mul vabandus varnast võtta: mul on kaks kööki – üks linnakodus ja teine suvekodus ning mõlemas elan täpselt poole aastast.

Veel mõni aeg tagasi oli ühest kodust teise kolimine paras ettevõtmine, sest kõigi eluks hädavajalike masinate transportimine vajas mitut kolimis­ringi. Elu edenedes aga hakkasin masinaparki dubleerima. Ehkki püüan olla margitruu, on seadmed eri aegadel ostetud ja seepärast neid päris ühtmoodi käsitseda ei saa. Vahetult pärast koduvahetust pean süvenema nende kasutusjuhenditesse ja olen seetõttu usin juhendilugeja.

Olen tähele pannud, et mida uuem mudel, seda keerulisem on tema hinge­elu. Digitaalsed on küll šikima välimusega, aga ülitundlikud ja ettearvamatud nagu armuvalus mõisa­preilid Tšehhovi jutustustes. Üks väike vale liigutus ja juba on jama majas. Seepärast olen tihtipeale valinud mudeli, millel saab reaalselt nuppe keerata ja vajutada, selmet püüda pisikesel puuteekraanil tabada imetillukest kohta, mida siis kas 3 sekundit all hoida (et käivituks üks funktsioon) või kiirelt vajutada (et risti vastupidine funktsioon aktiveeruks).

Iga uue köögimasina soetamisel tunnen lapselikku elevust. Kuid kui sul on neid palju, on raske leida midagi, mida veel pole. Nii olingi möödunud palaval suvel üliõnnelik, kui nägin, et maailmas on olemas mulliveemasin.