Imetlen Helgi julgust elada nii, et tal oleks hea, aga mitte ühiskonna ootustele vastata. See valik ei saanud olla 1970–1980ndate stagnatsiooniaja Nõukogude Eestis lihtne. Tema ju oli see, kes ootas.

Põline estoonlane Helgi mõtiskleb Estonia teatri endise direktori Aivar Mäe ahistamisskandaali üle: “See asi on absurdini viinud, teatrikoridorides peljatakse vaat et üksteisele lähenedagi.”

Tahtmata lahendada kõnealust juhtumit, möönan, et midagi on läinud viltu. Ükspäev ütlesin fotograaf Ovele: “Oo, sa näed hea välja! Oled alla võtnud!” Mulle näis, et Ove oli meelitatud. Mina naudin, kui komplimente tehakse. Hiljem aga ehmusin: kas naisülemusena sobib nii öelda?

Olen mõtisklenud Aivar Mäe loo puhul, et meie kultuuri­ruumis on mees olnud traditsiooniliselt juhtivam pool. Jah, naiste ja meeste võrdsed karjäärivõimalused on kindlasti olulised, ja olles töö tõttu hõivatud kolme lapse ema, on mulle oluline ka kodutööde võimalikult võrdne jaotus. Aga ma ei ole valmis maailmaks, kus suhted ja intiimolukorrad on ainult naiste algatatud. Kõhklemata on vajalik mõlema poole heakskiit, aga üks peab tegema sammu nõusoleku küsimiseks. Vastus võib olla “ei”, aga küsimine pole veel ahistamine.

Lugedes Facebookist postitusi #MeToo isiklike kogemuste kohta, näib mulle teinekord, et mittesümpaatse mehe lähenemist tõlgitsetakse ahistamisena. Mõtlen, et pigem on see õnnetu lugu. Üks võttis julguse läheneda, ja raske on ju sellel, kellele ära öeldi. See siin ei puutu Aivar Mäe loosse, vaid on mõeldud üldisemalt.

Pean Eesti Naise ajakirja ajastu dokumendiks, mida on ajast aega alles hoitud ja tagantjärele sirvitud. Seetõttu on mul rõõm pildiloost, mis räägib kolmelapselise pere ema-isa suurejoonelisest pulmast, mis sai peetud 10 aastat pärast kooselu algust.

Nautigem vanu häid traditsioone!