Kui viimastel aastakümnetel on naisõiguslaste suurim väljakuulutus olnud, et mehed ja naised on olemuslikult sarnased, siis päriselt see nii ei ole. Rääkides näiteks naisjuhtide võimalustest, alustame juttu sellest, et juhtidena kasutavad naised ja mehed erinevaid tööriistu. Esimese asjana räägime erinevustest. Sellest on juttu ka meie ajakirjas.

Samuti joonistuvad mitmes artiklis välja vastuolud, mida #MeToo liikumine on kaasa toonud. Kuidas naisjuhti solvab, kui sosistatakse, et ta on edenenud tänu "teenetele" – samas show-business’is võivadki jõujooned viltu joonistuda. "…aga üks mölakas ei defineeri meessugu, nii nagu ei defineeri ebakohaselt flirtiv naine naissugu," ütleb meie ajakirjas juhtimiskonsultant Merle Viirmaa, kes on 20 aastat olnud juht eri meediaväljaannetes. Merle ütleb, et rahvusvaheliste uuringute järgi tunnistavad mõned meesjuhid, et on loobunud noorte naiste mentoriks olemisest, et vältida asjatut segadust. "Klaaslagi juba on, seinu pole vaja," ütleb Merle. Töökoht ei peaks olema lahinguväli.

Heldima pani looke Eesti Naise esimesest peatoimetajast Helmi Mäelost, kelle ema oli sünnitanud kaksteist last. "Minu ema lasterohkuse pärast olevat teda palju pilgatud. Ka isa olevat seda tema süüks pannud ja tihti pahandanud…" Helmi ise sai ülikoolihariduse, kuid oma tausta ta peitis. Valetas, et tal on kolm õde-venda.

Soomes käies nägi Helmi esimest korda emadepäeva aktust, kus just lasterikkad naised esile seati. Ta korraldas samasuguse ürituse ka oma kodukohas. Helmi ema Mari kuulas tütre kõnet ja nuttis. Edaspidi sai Helmi toimetatud Eesti Naise ajakirjast emadepäeva tähistamise eestvedaja ja taganttõukaja.

Andkem oma armastus emadele!