…kuidas teda nörritab arvamine, et kriisi ajal teevad lapsevanemad kogu töö ära ja õpetajad lesivad loorberitel.

Õpetaja elukutse ON ülev ja tore. Nutan harva, aga siis oli küll nutumaik suus, kui eelmisel kevadel lugesin ühe kooli­teemalise artikli alt kommentaari, et mille eest need pedagoogid küll palka saavad, kui kogu töö teevad ära lapsevanemad. Ma seisin keset kööki, nutuvõru suu ümber, sest just oli lõppenud 17tunnine tööpäev ekraani ees. Ja arvata, et distantsõppe ajal on õppekvaliteet langenud ning seepärast peaks aasta üldse vahele jätma ja uuesti alustama, on vale. Mina kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja – mul on ka 9. ja 12. klass, kes lähevad eksamile – võin kinnitada sirge seljaga ja täie teadvuse juures olles, et lapsed ei ole rumalamaks jäänud, aga räägin ainult oma õppeaine seisukohast.

Traagiline on hoopis see, et koroona ajal on sotsiaalne suhtlus vähenenud, ma ei soovi, et lastest saaks tulevikus egomaniakid, kel on raske kollektiivis tegutseda. Ühestoimetamise kogemus saadakse klassivälisest tegevusest. Süda tõmbub valust kokku, kui aulast möödun. Seal peaks olema lapsed, kes vaimustusega etendusteks valmistuvad. Aga saal on tühi…

Muide, kriisi alguses leiutasin uue pedagoogilise võtte. Mõtlesin, et hinne ei tohiks olla kui tempel otsaees. Et said kolme ja oledki kolm. Sellest kolmest peakski kogu õppeprotsess pihta hakkama. Sai laps rahuldava hinde – saatsin talle meili tagasi, kirjutasin: tuleta palun meelde seda reeglit, millest rääkisime, andsin vihje. Rekord oli kaheksa edasi-tagasi saadetud meili, lõpptulemus oli aus viis. Olen kindel, et noor mäletab seda elu lõpuni.

Selle fenomeni ristisin hinde küpsetamiseks. Hinnete küpsetamine oleks ideaal, aga iga­päevaelu on teistsugune ega soodusta alati küpsetustegevust. Õpetan seitset eri klassi, igas klassis kaht eri ainet, ööpäevas on aga vaid 24 tundi.

…kuidas endiselt valitseb arusaam, et vana õpetaja tähendab koitanud kampsuniga poolearulist, kes ilmaasjadest midagi ei mõika.

Eesti koolides on palju eakaid õpetajaid. Ometi pole keegi selline, nagu kaunis Mirtel Pohla ühes Kanal 2 naljasarjas kujutas: üks hammas suus, seljas vana­moodne kollimantel. Otse vastu­pidi: ka eakad pedagoogid on targad, trendi­teadlikud ja uuendus­meelsed! Või võtkem “Õnne” seriaalis see kirjandus­õpetaja – joodik, allakäinud! No kuulge! Kirjutasin Andra Teedele: niigi ei tule kooli kirjandusõpetajaid, miks on saamatu alkohoolik just kirjandus­õpetaja, aga mitte trammi­juht või pankur? Andra vastas, et oi!, ta ei mõelnudki selle peale.