Julgen arvata, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt tunneb, et kõikvõimalikud PIN-koodid, salasõnad, kasutajatunnused võtavad aina jõulisemalt elu üle. Hakkasin mõtlema, et vaid siis ei pea ma kaasinimesega suhtlemiseks kuhugi sisse logima, kui ma kodus oma mehega räägin. Kuna rohkem rahvast meil igapäevaselt ei ela, piirdubki mu koodivaba suhtluse nimekiri ühe inimesega. Mõnel pole seda ühtegi kodust võtta. Oma vanematele või lastele pean ju helistama ja siis on vaja telefoni klahvilukk avada. 

Olen aastatega koodidena ära kasutanud vist küll kõik numbrikombinatsioonid, mis mulle vähegi loogilised ja turvalised kasutada tunduvad.  Õnneks on mul kirju minevik ja seal leidub veel mõnigi pikantne saladus, mida keegi teine ei tea ja mille mälestust saab nutimaailmale söödavaks salakoodiks genereerida.

Aga ükskord tuleb piir ette ja aju võib kas stressiseisundist või ka üle­väsimusest lakata olulisi numbreid mäletamast. 

Edasi lugemiseks: